Kanuti Gildi SAALi uusim formaat SAAL3 jätkub!
Lühilavastuste õhtu jooksul jagavad maja kolm kunstnikku.
SAAL3 vol 2-l astuvad üles Helgi Saldo, Üüve-Lydia Toompere ja Nele Tiidelepp.
Helgi Saldo (s. 1990) on eesti kunstnik, aktivist ja sugusant, kelle looming kirjutistest dräägini põimib soolisust seksuaalsust, popkultuuri ja kvääri. Alates 2019. aastast kirjutab LGBTQAI+ kogukonnaga seotud artikleid ning juhib igakuist IDA raadio saadet "Homokringel".
"Parajalt õnnelik"
Kuidas elada meile pärandatud ajalugudes? Pelk vähekorrastatud impulssidest tõukuv sümboolne kuhjatis, hulluse simuleerimine, klounaad identiteediteemadel, kultuuris allasurutu konstrueerituse esiletoomine, mõne „roojase“ abjekti rehabiliteerimine.
3D-kunstnik: Maksim Nazarov
Helilooja: Jekaterina Viltšenko
Assistent: Rene Köster
Grimm: Piret Kaljuste
Üüve-Lydia Toompere (s. 1990) on Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik. Ta tunneb erilist huvi sotsiaalsete kontekstide vastu ning need motiveerivad teda ka etenduskunstnikuna. Üks Lydia töömeetodidest on uute viiside leidmine ühiskonna ja inimeste kaasamiseks tema lavastustesse. Viimasel ajal on Lydiat hakanud huvitama klubi-, fetiši- ja postitantsu skeene ning talle meeldib esineda ja modellitöid teha nendes maailmades oma alter ego Fluxxious nime all.
"Laval on Fluxxious"
Lavale tuleb klubikeskkonnas üles kasvanud Fluxxious (she/it). Tema olemuses on palju viiteid fetiši- ja kink-kultuurile. Seekord uurib Fluxxious inimese subjektivseerimist objekti tasandil, mis on omane klassikalisele fetiši definitsioonile.
Fluxxious kehastab allumist, ilma et see näiks kunagi jõuetu, olles käegakatsutav tõend allumises leiduvast võimust. Selle asemel leiame Fluxxiousist keeruka jõuvormi, mida iseloomustab sügav tundlikkus ja loomupärane tugevus.
Assistent: Marta Vaarik
Nele Tiidelepp (s. 1998) on omandanud bakalaureuse installatsiooni ja skulptuuri erialal EKAs ning omandab hetkel magistrikraadi koreograafia ja performance’i erialal Justus Liebigi Ülikoolis Saksamaal.
Ta tegutseb fiktiivsete ja päris ruumide, inimeste ja hetkede piiril. Sageli on tema praktika kollektiivne, alates juhuslikult kuuldud lausekatkete kasutamisest oma tekstides kuni kollektiivselt loodud performance’iteni, kus iga osalejat nähakse võrdselt olulise autorina.
"sometimes in life not dancing is not an option"
Mõned asjad muutuvad korduste läbi tahkemaks. Mõned vajuvad laiali. Selle lavastatud hetkede jada esimene sõna on “Tere” ja viimane “finally”. Ma olen avastanud, et esimese ütlemise raskusega on pöördvõrdeline viimase kergus. Esimesena oli viimane. Kogu see asi on proov jõuda sinna lõppu. Viise seda teha on muidugi mitu. Vahel elus mitte tantsimine ei ole variant.
Koreograaf: Anna Lea Ourø Jensen
Heli ja tehniline tugi: Hendrik Kaljujärv ja Kaius Põder
Kostüüm: Eva Tarn
Valgus: Henry Kasch
Tänud: Gregor Kulla, Liisbeth Horn, Elektron
