Mõned aastad tagasi täheldasid Kanuti Gildi SAALi programmi kuraatorid Eneli, Maarja ja Kaie kasvavat probleemset olukorda etenduskunstides – vaatamata skeene tõusvale enesekindlusele ja professionaliseerumisele, puudus kunstnikel ruum, kus katsetada, riskida, eksida ja läbi kukkuda. Süü ei lasu ainult etenduspaikadel või kunstnikel, probleem seisneb selles, kuidas rahastuse struktuurid üles on ehitatud, publiku ootustes ja “meie ajastus”. Nii nagu me eelistame küpsetatud leiba pooltoorele leivale, kipume eelistama teoseid, mis on juba leidnud meie sõprade või meedia tunnustuse.
Olles suhelnud kunstnikega, vaadanud statistikat ja valjult mõelnud, sai alguse uus formaat: lühikese-ettevalmistusega-lühikeste-teoste-programm, mille nimi on SAAL3. Kolm lühietendust ainult ühel õhtul.

Kolmanda SAAL3-e kureerib etenduskunstnik Maike Lond, kelle lähteküsimuseks on: “Millest kõneleb Saal?” Kanuti Gildi SAALi (jah, seda gooti võlvidega saali) on üle kahekümne aasta sõna otseses mõttes proovitud vaigistada küll paksude tihedate kardinate, küll polsterdatud toolide või mikrotäpsusega kalibreeritud kõlaritega – mis iganes töötab, seda proovitakse. Miks? Sest see saal on vali, kõnekas ja nõudlik; see saal ei lase lavastajal rahulikult fookust hoida; see saal loobib kõneleja sõnad mööda seinu, lage ja aknavõlve laiali. Kokkuvõtlikult – see saal on teatritegija õudusunenägu. Lõputu võitlus kahe kunstiliigi – arhitektuuri ja teatri – vahel. Kui mulle pakuti võimalus SAAL3 kureerida, siis tegin valiku rahu kasuks, see on omamoodi andekspalumine. Otsin võimalust, kus “kunstnik on Saalis” seda varjamata, rõhumata, vaigistamata.

SAAL3 vol 3-l astuvad üles Lauri Lest, Lisette-Marie Viilup ja Andrus Aaslaid.

Lauri Lest on muusik ning heli- ja performance’i-kunstnik. Tema kui kunstniku peamisteks töövahenditeks on leidesemed, vibratsioonikõlarid ning heli- ja videotöötlustarkvara. Lauri loomingut iseloomustab melanhoolsus, seisundilisus ja eksperimentaalsus, tihtipeale ka huumor. Aastal 2023 lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni eriala. Muusikuna loob ja esitab ta atmosfäärilist elektroonilist muusikat ning on avaldanud kaks stuudioalbumit.

Lisette-Marie Viilup ei oska endast biograafiat kirjutada. Ta on tantsija ja (etendus)kunstnik, kes suhestub maailmaga eelkõige oma keha kaudu, kuid tunneb vahel vajadust see unustada. Teda võib kohata liikumas, jälgimas ja mõtlemas, huvitudes peamiselt heli füüsilisusest, kehamateeriast ning liikudes tantsupõrandal läbi sürreaalsete seisundite.
2024. aastal lõpetas Lisette TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, millest viimased poolteist aastat täiendas end Berliini Kunstiülikooli tantsuosakonnas (UdK/HZT). Eksponeerides läbi looduslike ja tehislike elementide pidevat transformatsiooni ning oma spetsiifilist omailma, jätab ta ruumi kogeja enda tõlgendusele – ainus tingimus on kohalolu.

Andrus "Laid" Aaslaid on enigma, kelle kohta mitte keegi päriselt ei tea, kellega tegu on. Elektroonik, insener, visionäär ja programmeerija, kes on nagu kahetuhande viiesaja-tükine pusle, erinevusega, et seda pole kunagi võimalik kokku panna, kuigi kõik tükid on õiged ja midagi puudu ei ole – midagi kaduma läinud ju ka ei ole! Siinses kontekstis minimaalsed vajalikud pusletükid on järgmised: 2008 aastast MIMprojekti asendamatu liige (linn räägib, et Laid ongi see müstiline Manfred Mim), MIMstuudio (2015–19) heliinsener ja “soundwall” looja, samuti elektron.art üks asutajatest.
Andrus Aaslaid peab aastast 2019 eksperimentaalsele muusikale (ja muule tundmatule) pühendatud paika Cabaret Voltá. Ahjaa, loomulikult on ta aidanud ka kahel satelliidil kosmosesse jõuda.