SAAL3 on lühilavastuste formaat, mis on loodud, et anda võimalus kunstnikele katsetusteks, proovimisteks, eksimisteks ja õnnestumisteks. SAAL3 leiab aset ainult ühel õhtul – mis teeb sündmusest korraga nii esietenduse kui ka finissage’i. SAAL3 vol 4 kunstnikeks on Viktoria Martjanova, Mihkel Maripuu ja Norman Orro.
SAAL3 vol 4 koosseisu valis välja Emer Värk; vabakutseline visuaalkunstnik, kelle looming ulatub teatrilavadelt teleekraanidele ja sündmuste keskmesse. Oma valikute lähtepunkti kirjeldas ta järgnevalt: “SAAL3 eesmärk on tuua lavale aistingud ja pakkuda lava inimestele, kes tegelevad sellise maailma loomisega. Sageli on visuaalkunstnike looming toetavas rollis etenduskunsti teostes, kuid sel õhtul on võimalik kogeda nende loomingut kesksel kohal. Mõne kunstniku puhul puudub seos etenduskunstiga, kuid nende praktikas on suur potentsiaal performatiivsusele.”
Viktoria Martjanova “parim versioon”
Performance käsitleb rahvusliku kuuluvusega seotud identiteedikriisi – olemise keerukust keelte, kultuuri ja enesemääratluse vahel. Selles uuritakse kollektiivset kogemust, isiklikke mälestusi, inimlikku sidet ning ühiskonna mõju isiksuse kujunemisele. Üks keel võib muutuda varjuks, relvaks ja koduks, teine aga olla oma, armastatud, kuid taltsutamatu – nende tunnete vahel sünnib keeruline määramatuse sõlm.
väike, väike väike.
sa ei saa midagi muuta, ega midagi mõjutada
ole seal ja väit ja karda
väikne sõnatu ja väike
enne kui ma sulle sõnu ei paku
sa karda ja ole vait väike
Viktoria Martjanova on noor multidistsiplinaarne kunstnik, kes töötab eelkõige ruumi kui elava mateeriaga ning heli ja videoga erinevates vormides. Autori tähelepanu keskmes on kunsti loomise protsessid, nende katastroofilisus ja katarsis, samuti piirid autori ja vaataja vahel nende ühises mõistmises. Tema isiklik teooria käsitleb eksperimentaalset meetodit kui turvalist ja antikatastroofilist loomise viisi. Tema teoseid on esitletud New Yorgis Performa biennaalil, Riias Raw ja Alme Galerii ruumides, Vilniuse Art Weekil, ning ta on pälvinud noore kunstniku auhinna TASE 2025.
Mihkel Maripuu “X”
Performatiivne ristteemütoloogia kujutab endast liminaalset seisundit ja sümboolset süsteemi, milles kohtuvad rahutud või kodutud vaimud – olendid ja olemise vormid, mis paiknevad üleminekuseisundis. Risttee kui mütoloogiline ja rituaalne paik tähistab olukorda, kus eelneva ja tulevase, nähtava ja varjatud, reaalse ja kujutletava piirid hägustuvad ning sulanduvad uueks kogemusekihistuseks.
Selles ruumis saab läbi viia maagilisi ja rituaalseid toiminguid, mille kaudu luuakse või muundatakse identiteete ja kuuluvussuhteid. Risttee toimib liminaalse tsoonina, kus maailmad kattuvad ning vastandlikud kategooriad – elu ja surm, kohalolu ja puudumine, mina ja teine – kaotavad selge eristuse.
Performatiivne ristteemütoloogia väljendub rituaalse aktina, mis on märgiliselt laetud ning avab võimaluse käsitleda identiteeti, eraldatust ja üleminekut mitte püsiva seisundina, vaid dünaamilise ja muutliku protsessina.
Selline lähenemine võimaldab mõista kuuluvuse ja eraldatuse dialektikat mitte vastandite, vaid pideva voolavuse ja ümbermõtestamise kaudu. Ristteemütoloogia ei tähista seega üksnes kohtumispaika maailmade vahel, vaid ka performatiivset praktikat, mis loob uusi tähendusi ja eksistentsivorme liminaalsuse kontekstis.
Mihkel Maripuu on kunstnik, kelle tegevust iseloomustab multidistsiplinaarne ja eri meediume kaasav praktika, mis hõlmab lisaks visuaalsele ka helilist ja füüsilist platvormi. Oma loomingus lahkab ta tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potentsiaalsete ühisalade kattuvaid printsiipe – uurides, kuidas digitaalsed süsteemid ja bioloogilised struktuurid jagavad sarnaseid rütme, mustreid ja dünaamikaid ning käsitlevad identiteedi, materiaalsuse ja keskkonna vastastikuse mõju küsimusi uuel ning ajastuomasel viisil. Tema töödest tõuseb esile küsimus, kuivõrd inimlik kogemus kujuneb tehnoloogiliste ja bioloogiliste sfääride põimumise kaudu, avades dialoogi hübriidse eksistentsi suunal.
Norman Orro "Vox Aevum"
Võtame hetke, tõmbame tempo maha ning avastame uusi helisid.
Kas muusikat võivad koos inimesega teha ka loomad või masinad? Ehk moodustame enesele teadmatagi koos loodusega ühise kultuuriruumi – ökosemiosfääri, milles viisijupid edasi-tagasi põrkuvad ja moonduvad? Üks on kindel – läbi tuleviku džungli murrame matšeete asemel flöödiga! Mis suunas astud, lääne mees?
Norman Orro on muusik ja kunstnik, kelle huvid kohtuvad inimese, looduse ja tehnoloogia äärealadel. Põimides erinevaid meediume spekulatiivsete lugudega, seab ta kahtluse alla tehnotsentriliste narratiivide ülemvõimu ning püüab ületada lõhet looduse ja kultuuri vahel. Tema loomingu semantiliste ja atmosfääriliste signaalide vastastikmõjus on tajutav kergelt kummastav, kuid samas ka utoopiline toon.
- aastast tegutseva projekti Music For Your Plants raames on Orro loonud kontseptuaalseid albumeid, visuaalseid esseid ja installatsioone. Selle käigus on ta loonud helikujunduse 56. Veneetsia biennaali Hiina paviljonile ning esinenud Creepy Teepee’l ja Boiler Room’is. Ta on teinud kaastöid rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetele nagu DIS Magazine (USA), NXS World (Holland) ja Ofluxo (Hispaania). Tema loomingut on eksponeeritud näitustel Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis ja Taanis.
