Samira Elagozi varasemad tööd vaatlevad paiksoolisi mehi ja maskuliinsust erinevate vaatenurkade alt, ent siiski kõrvalseisjana, kuivõrd kunstnik identifitseeris end toona naisena. Tema uusim film „Seek Bromance“ aga näitab kunstniku autoripositsiooni muutumist, kuivõrd ta läbib samal ajal soolise ülemineku protsessi. „Seek Bromance“ jutustab transinimeste vahelise armastusloo, mis leiab aset Instagrami-reaalsuse ja ulmedüstoopia vahel võnkuva maailma lõpus. Film näitab kahe transmaskuliinse inimese suhet, kes kohtuvad pandeemia alguses ning kes mõlemad on varasemalt etendanud väga naiselikke rolle, kuid kel on ometi maskuliinsusest väga erinevad arusaamad. Pildid, mida Samira Elagoz koos Brasiilia päritolu kaaskunstniku Cade Mogaga visandab, dokumenteerivad nende suhet esimesest kohtumisest lahkuminekuni. Ühtlasi on film hüvastijätt Elagozi naiseliku identiteediga. Kurbkaunis hüljatud maailmas, kus viirus on kõik oma teelt pühkinud, võivad kaks peategelast vaid teineteist nakatada. Neil on auto, natuke raha ja testosteroonivaru – sellega asuvad nad teekonnale, mis paljastab maskuliinsuse ja feminiinsuse dünaamika.

“Minu eesmärk oli luua teos, mida mul endal oleks olnud vaja näha, kui ma oma soos kahtlesin. See on transsoolise kunstniku loodud teos, mille eesmärk ei ole paiksooliste harimine või meie olemasolu õigustamine või hästi positiivsete näidete toomine, olulisem on rääkida päris lugu, kus transsoolised peategelased on mitmetahulised ja keerulised inimesed – progressiivsed ja imetlusväärsed, aga ka problemaatilised ja samastumist pakkuvad. Kus nad on mässajad, armastajad ja loojad.” – Samira Elagoz

“Meeliavardav soo-odüsseia – vestlused soost, rollide mängimisest, identiteedist, seksist ning teemal loomus vs keskkond panevad vaataja ümber hindama oma arusaamu mehelikkuse ja naiselikkuse kohta.” – Theaterkrant

“Samira Elagoz keskendub terava silmaga üksindusele, erinevate sugude vahelistele suhetele digitaalajastul ühiskonnas, mis ei salli korrapära ja kontrolli, ning uurib virtuaalse ja reaalse poorseid piire, aga ka armastuse, soo, feminiinsuse, iha ning nende hävitamisega kaasnevaid jõhkraid võimumänge – just siit alustab kunstnik intiimset, poeetilist, aga ka iroonilist ja kõhedat teekonda.” – Veneetsia biennaal

Samira Elagoz (1989, Helsingi / Berliin) on filmitegija ja etenduskunstnik. Kui ta end veel naisena identifitseeris, pühendas ta kunstnikuna aastaid paiksooliste meeste ja nendega kohtumiste filmimisele ja uurimisele. Praegu identifitseerib Elagoz end high femme minevikuga transmaskuliinse kunstnikuna. Tema teosed on väga isiklikud ja tegelevad tänapäeval aktuaalsete ühiskondlik-poliitiliste teemadega (seksuaalvägivald, mehe pilk, digiajastu üksindus jne). Ta on oma töid näidanud paljudes rahvusvahelistes etenduskunstide-, filmi- ja visuaalkunsti institutsioonides.