Tead seda tunnet? Tunnet, mis valdab pikalt ja sündmusterohkelt peolt lahkudes, mõni minut pärast päikesetõusu? Seda tunnet, kui hiilid purjakil loomadest ja õnnetutest magajatest mööda ukse juurde, suitsu täis õhu ja kleepuva, justkui alkoholist lakikihiga kaetud põranda tunnet. Tunnet, kui avad uksed ja saad vastu nägu lahmaka pimestavaid päikesekiiri, tunnet, kui tõmbad esimese kopsutäie värsket õhku ja peaaegu üllatud, kui hästi see võib lõhnata. Süütunnet, kui koperdad ja komberdad, töllerdad ja kökerdad kodu poole samal ajal, kui teised on juba ärganud ja nüüd kiirel kergel sammul tööle vihuvad? See on praegune hetk, me lahkume ja naaseme kohtadesse ja eludesse, mis meist ennist maha jäid. Väsitav lõpp enne uut algust või vaikus pärast varavalget.