"Ma palun, et hoiaksite kaks minutit planku. Kaks on teie absoluutne maksimum ja olete nõus, et ennast tõestada. Hoian taimerit neli minutit, kuid kinnitan, et tegu on kahega. Hoiategi neli minutit. Teil on ilmatu raske, kuid kuna teate, et saate kahega hakkama, siis teete selle ära. See on teile kasulik, et ma valetan. Isegi kui ütlete “näh”, olete sisimas positiivselt üllatunud, et suudate oma keharaskust hoida topelt kauem, kui ennist arvasite.
Täielik ausus ja läbipaistvus ei ole lõpuni võimalik ega vajalik. Teatris lõpuni aus ja läbipaistev olla ei ole võimalik ega vajalik. Teatris valetab ja varjab isegi nö endast lähtuv etendaja. Ja publik ei tahagi teisiti. Publik tahab müstilisust, ise oma tõeahnuses leidja au pärida. Fiktsioon võib teeselda, et mõistab publiku olemasolu, kuid tegelikkuses läheb etendus edasi ka siis kui te küsimusi ei küsi.
Nii laialivalguvat ja subjektiivset mõistet nagu “tõde”, mis on põhiliselt kohal vaid müstilise kinnisideena, ei maksa lõpuni mõtestada. Seda kas ei ole olemas ja/või me ei tea seda ja/või ei ole me selles veel kokku leppinud. Tõeta elamine on ebameeldiv seisund, kuid kui liiga pikalt tõe mõtestamist praktiseerida, saab suurest tõest suur okse. Lavastust “Tõde ja õigus” ei ole ka vaja. Kõik on nagunii juba tehtud ja tahtmatult on see juba eos plagiaat. Autor on mõjutatud oma sõpradest, õppejõududest, vanast, süsteemist. Krüptomneesia on selle nimi, eile sain teada, kui sõbrad/tuttavad pargis muusikast rääkisid.
Ideaalis võiks see tekst anda sügavama infokihi etenduse kõrvale. “Vähemalt tutvustavas tekstis võiks seda asja esitleda nii, nagu seda oleks vaja.” Seega aitäh, et annate meile oma elust selle aja ja Tammsaaret ma siinkohal nimme ei maini.
Etendust on toetanud Kultuurkapital oma ekspertgrupi tõe kohaselt “etendaja Aarne Soro prooviperioodi tasu” lõikes. Suur suur aitäh Kultuurkapitalile meie kõigi poolt!
Publikult raha küsimine on nüüdseks juba kulunud võte, kuid praktiline vajadus ja endistviisi kapitalistlik maailmamudel toob selle taas esile. Seega võite julgelt näitekunsti sihtkapitali tõde kummutada ning investeerida oma subjektiivsuse kaudu kapitali kultuurile näiteks annetuskasti kaudu.
Liisbeth Horn on vabakutseline kunstnik, filosoof ja diplomiga tantsuõpetaja, kes tegeleb praktikas ebavajalike teoreetiliste ja eksistentsiaalsete küsimustega. 2020. aastal pälvis ta Komissarovi stipendiumi ja 2021. aastal omaalgatusliku lavastajaauhinna. Kritiseerib küll süsteemi, kuid ülikooli lõpetab tublisti cum laude.
