Tahtmatu kuid paratamatu järjena oma 2017. aastal esietendunud soolotööle “Mademoiselle x”, esitleb Maria Metsalu koos tekstilooja Jaakko Pallasvuo, muusiku Oxhy ning etendaja Bosa Minaga oma uut lavastust "The Well" (“Kaev”). Metsalu eelnev lavastus “Mademoiselle x-” näitlikustas Cotardi sündroomi kasutades zombistumist ja inimese autopiloodilist käitumist. Samuti janunes see paradoksaalselt ka inimliku läheduse, puudutuse ja kaastunde järele. Meeleheitlikult inimestevahelist sidet otsides rõhutas “Mademoiselle x” tegelikult nende eraldatust.
"The Well" läheb selle ideega veel sammu kaugemale - kaasates publikut kaudsete agentidena teosesse, seab lavastus vaatajaid vastamisi nende kui kaasosaliste passiivsuse ning aktiivsusega. “Kaev” sisaldab endas kutset publikule tunnetada oma võimu, teadvustamaks, kuidas see mõjub korratult käituvale kehale ning lahket kutset võimalusele mitte jääda passiivseks tunnistajaks laval sündivale tunnete kaosele. Publiku tunnistavat pilku kujutletakse selles situatsioonis kliinilise pilguna.
“The Well” peategelase jaoks on reaalsuse reeglid ja tähendused kadunud kuristikku ning saades teadlikuks oma lõplikkusest, on ärevus ja ontoloogiline ebakindlus leidnud koha nende asemel. Tal pole perekonda, sõpru ega sidemeid. Maailm oma keerukuses on muutunud koormavaks, mistõttu langetatakse ta kaevu oma nelja psühhoterapeudi poolt - need on AJ, Brian, Kevin ja Nick. Tema ülesandeks, lamades kaevupõhjas oma nahkdiivanil, on kirjutada ja anda maailmale tagasi struktuur. Ta on looja. Ta on maag ja alkeemik. Läbi selle traagilise kangelase narratiivse loo tegeleb mitte-narratiivne lavastus isikliku maailmalõpuga oma liminaalsuses. Lavastuse ruum muutub erootiliseks mõttemaailmaks - sisemiseks ja salajaseks ruumiks. See ruum saab vangistuseks vääralt käituvale ja reaalsusest eraldatud kehale, mis kuuleb asju, mida ei tohiks kuulda ja näeb asju, mida seal pole.
Maria Metsalu (1990) on eesti päritolu koreograaf ja kunstnik, kes lõpetas 2016. aastal Amsterdami Kunstiülikooli SNDO (School for New Dance Development). Metsalu loob visuaalseid performatiivseid teoseid, mis sõltumata valitud meediumist asetavad epitsentrisse tema enda keha. Ta käsitleb performatiivseid kogemusi ja kõrvalekaldeid kui võimalusi ning formaate, mille kaudu saab peegeldada asjade seisu ja innustada tegutsema nii ennast kui ka teisi, luues samal ajal kollektiivset mälu.
Teda huvitab vaatajapositisoon ning viisid, kuidas seda vaidlustada, destabiliseerida või üldse kaotada. Metsalu töö püüab edendada hämarust ning laiendada tõlgendusi ja mõisteid, selle asemel et süstematiseerida neid selguseks. Ta käsitleb performance’it kui radikaalset ruumi, mis on võimeline looma uusi tähendusi ning vaatamis- ja nägemisviise.
Lisaks oma soolotööle on ta rahvusvahelise kunstikollektiivi Young boy dancing group üks asutajaliikmeid ning on teinud koostööd ja esinenud teiste seas Tino Sehgali, Michele Rizzo, Nils Amadeus Lange ja Gelitiniga.
Tema soolotöid on näidatud muuhulgas näiteks kaasaegse kunsti keskuses kim? Riias, Art In General galeriis (Performa17 raames New Yorgis), Kunstraumis Londonis, Nanterre-Amandieri teatris Pariisis, Kiasma teatris Helsingis, Alt_Cph18 kunstimessil Kopenhaagenis, FLAM Festivalil Amsterdamis, Les Urbaines festivalil Lausanne'is, Impulstanz festivalil Viinis, Tallinna Kunstihoones, 3hdFestivalil Berliinis ja Centre d'art contemporain - la synagogue de Delme’is.
Young boy dancing groupi esinemispaikade hulka kuuluvad näitkes: Kunsthalle Basel, Freiburg Biennaal, Perrrformat Zürich, Tiroler Landesmuseen (koos Gelitiniga), Schinkel Pavillon ja Yvonne Lambert’i galerii Berliinis, Kunsthalle Vienna (koos Gelitini ja Liam Gillickiga), OCDChinatown galerii New Yorgis, Ceremonia festival Mehhikos, Ateena biennaal, Balti triennaal; Creepy Teepee festival Tšehhis, Norberg festival Rootsis, Roskilde festival Taanis, Chart Art Fair Kopenhaagenis, Leedu paviljon Veneetsia biennaalil ja Silencio klubi Pariisis.
