Värske Raamatu sarjas ilmub Heneliis Nottoni „Tähed Agnesele“, mis on valminud koostöös kunstnik Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamatuesitlusel pakutakse erinevaid tegevusi, jooke, mõtteid, vestlusi, playliste ja tooste.

Me ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril. Meie üksteise ning teiste lugemise viisid paljunevad nagu põlluhiired odraväljal – loen sind ekraanilt, loen su žeste ja pooleldi kipras kulmu, loeme õhtuste kultuuriuudiste subtiitreid ning sina loed hommikuti duši all läbi kõigi šampoonipudelite etiketid, kuniks viimnegi tilk kuuma vett on boilerist välja nirisenud, aga ma ei pane seda pahaks.

Hädaldame liiga kergekäeliselt, et ei saa aru, mõistmata, et meil on vägagi omanäoline viis arusaamisest aru saada. Ütleme, et „ei saa aru“, jutul lõpp, lajatame ukse kinni, ütleme, et meile aitab või et see pole meie jaoks. Kasutame isegi oma kodulinnas Google Mapsi, ning tead mis? Ma ei ole kindel, kas see on tegelikult normaalne.