Üks naine kõnnib mööda tänavat. On veel liiga vara öelda, mis selles loos hiljem võib veel juhtuda. Ei taust ega esiplaan pole fookuses – pole üldse kahtlustki, et see päev on udune. Tuul puhub sulle juukseid näkku, need jäävad su märga suhu kinni. Sirutad oma käe välja, et need varrukaga eest ära pühkida. Kuigi mul võiks ju olla taskurätik kuskil. Kas see on ketšupiplekk?

Märkan, et mu sokid on täiesti alla rullunud. Näen, et sul on kiire. Sul paistab olevat kaks rasket kotti õlgadel ning su jakk on eest pärani lahti. Pakun, et higistad, aga ma ei saa selles ka kindel olla. Vett on aga kõigile piisavalt. Järsku tunnen, kuidas mu jope õlapadjad on vihma endasse imenud ning ajapikku kahekordseks paisunud. Minu viga. Ma ei öelnud kunagi vabandust. Ma olen ambitsioonide objekt. Aga esmalt on mul vaja hetkeks pikali visata. Miks on need teetööd alati mu krampidega sünkroonis?

Või oota korra, meil on tarvis progressiooni peale mõelda. Mul on kolm võimalust aga ükski neist pole mu valik. Alustame hääletu aevastusega. Olen sellega kaasnevatest riskidest teadlik. Kõik on äkitselt väga aeglaseks muutunud ning valikute paljusus tühjusesse nihkunud. Samas vahel võib turbulents sündida nagu välk selgest taevast. Tema veetlev vorm pakub sulle parimat kummastki maailmast.

Üks rott paistab tagatänaval ringi uitavat, jäädes keset ülekäigurada mõttesse, aga ma ei taha sellele hetkel küll liialt tähelepanu pöörata. Teiselpool veidi avatud akent harjutab üks koor laulu, komistades ikka ja jälle esimese salmi juures, samal ajal harmooniat ümber määratledes. Keegi karjub läheduses katkise tänavavalgusti peale ja ma ei suuda oma hirmu ja uudishimu ohjes hoida. Aga mõne tunni pärast on juba pime. Koosolekul on üks mees, kes on selleks valmistunud nagu stand-up etteasteks. Tema väidetav publik on vaikne, keegi tõmbab taamal vetsus vett peale. Kuigi nad jäid tema ilmumisest ilma, said nad samm-sammult jälgida teda lahkumas.

Samal ajal on mitmed bussid saabunud ja edasi läinud. Pagariärid on päevaks küpsetamise lõpetanud, pea igas toidupoes on järjekord ning vastas tänavas olev aken on ilmselt juba ammu suletud. Sina aga paned selga soojema jope. Mina olen oma teel koju. Baaridaam vaatab vaikselt leti all uudiseid ja kolm naist kõnnivad baari…

Sunayana Shetty (IND/DE) on Berliinis tegutsev tantsija, koreograaf ja õpetaja. Tema koreograafiline praktika uurib emotsioonide ajalist olemust: kuidas need tekivad ja käitumist mõjutavad. Ta keskendub oma töös performatiivsete seisundite loomisele, erinevate narratiivide ühendamisele ning publiku ja esineja vahel intiimsete ruumide loomisele. Sunayana on lõpetanud 2018. aastal HZT Berlinis BA Dance, Context, Choreography eriala.

Aastal 2020 kureeris Sunayana koos Aabshaar Wakhlooga AMONG US Platformi, mille eesmärk on tutvustada tantsu ja liikumise rõõmu ning olulisust. Alates 2018. aastast on Sunayana esitanud oma töid nii Berliinis, Kaunases, New Yorgis kui ka Mumbais.

Sigrid Savi on Berliinis elav Eesti päritolu koreograaf. Ta lõpetas 2015. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia eriala. Oma töödes eksperimenteerib Savi sümbolistlikku loo jutustamise viisidega, kasutades tihtipeale asjade mōtestamiseks absurdset huumorit.

Ta on oma esimest sooloteost „Imagine There's a Fish” näidanud lisaks erinevatele festivalidele veel Berliinis, Hammerfestis, Glasgow's ... Savi esitas oma teist sooloteost „Pushing Daisies” rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal 2019. Ta on esitanud oma teost „not this pillow fight” New Yorgis Panoply Performance Labis ja Berliinis Grüntaler 9-s. Tema koostööteos „COWBODY/ Oh wow, it's you!” Hanna Kritten Tangsooga oli Tanzfabrik Berlin 2023. aasta programmis.

Hanna Kritten Tangsoo on Berliinis pesitsev eesti koreograaf ja valguskunstnik. Ta lõpetas 2017. aastal HZT Berlinis BA Dance, Context, Choreography eriala. Alates 2017. aastast töötab ta vabakutselise kunstnikuna valgusdisaini ja tantsu piirimail. Hanna Kritten alustas 2025. aastal magistriõpinguid TU Berliinis Stage design and Scenic space erialal.