Naine kõnnib mööda tänavat. On liiga vara öelda, mis selles loos hiljem juhtuda võib. Ei taust ega esiplaan pole fookuses – pole kahtlustki, et väljas on udune. Tuul puhub sulle juukseid näkku, need jäävad su märja suhu kinni. Sirutad käe välja, et need varrukaga eest ära pühkida. Kuigi mul võiks ju kusagil taskurätik olla. Kas see on ketšupiplekk?

Märkan, et mu sokid on täiesti alla rullunud. Näen, et sul on kiire. Sul on kaks raskena tunduvat kotti õlgadel ning su jakk on eest pärani lahti. Pakun, et higistad, aga ei saa selles kindel olla. Vett jagub kõigile. Järsku tunnen, kuidas mu jaki õlapadjad vihma endasse imavad ning ajapikku kahekordseks paisuvad. Minu viga. Ma ei palunud kunagi vabandust. Olen ambitsioonide objekt. Aga esmalt on mul vaja hetkeks pikali visata. Miks need teetööd alati mu krampidega sünkroonis on?

Või oota korra, meil on vaja edasise peale mõelda. Mul on kolm võimalust, aga ükski neist pole tegelikult minu valik. Alustame hääletu aevastusega. Olen sellega kaasnevatest riskidest teadlik. Kõik on äkitselt väga aeglaseks muutunud ning valikute paljusus tühjusesse nihkunud. Samas vahel võib turbulentsi tekkida nagu välk selgest taevast. Selle veetlev vorm pakub sulle parimat kummastki maailmast.

Üks rott paistab tagatänaval ringi uitavat, jäädes keset ülekäigurada mõttesse, aga ma ei taha sellele hetkel liialt tähelepanu pöörata. Teisel pool praokil akent harjutab koor ühte laulu, takerdudes üha uuesti sama salmi juures, samal ajal harmooniat ümber mõtestades. Läheduses karjub katkise tänavavalgusti peale ja ma ei suuda oma hirmu ja uudishimu ohjes hoida. Aga mõne tunni pärast on juba pime. Koosolekul on üks mees, kes on selleks valmistunud nagu stand-up etteasteks. Tema väidetav publik on vaikne, taamal tõmbab keegi vetsus vett peale. Nad ei pannud tähele, mis hetkel ta ilmus, aga nad said samm-sammult teda lahkumas näha.

Samal ajal on mitmed bussid saabunud ja lahkunud. Pagariärid on küpsetamise lõpetanud, pea igas toidupoes on järjekord ning vastastänaval olev aken on ilmselt juba suletud. Sina aga paned soojema jope selga. Mina olen teel koju. Baaridaam vaatab vaikselt leti all uudiseid ja kolm naist kõnnivad baari…

Sunayana Shetty (IND/DE) on Berliinis tegutsev tantsija, koreograaf ja õpetaja. Tema koreograafiline praktika uurib emotsioonide ajalist olemust: kuidas need tekivad ja käitumist mõjutavad. Ta keskendub oma töös performatiivsete seisundite loomisele, erinevate narratiivide ühendamisele ning publiku ja esineja vahel intiimsete ruumide loomisele. Sunayana on lõpetanud 2018. aastal HZT Berlinis BA Dance, Context, Choreography eriala.

Aastal 2020 kureeris Sunayana koos Aabshaar Wakhlooga AMONG US Platformi, mille eesmärk on tutvustada tantsu ja liikumise rõõmu ning olulisust. Alates 2018. aastast on Sunayana esitanud oma töid nii Berliinis, Kaunases, New Yorgis kui ka Mumbais.

Sigrid Savi on Berliinis elav Eesti päritolu koreograaf. Ta lõpetas 2015. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia eriala. Oma töödes eksperimenteerib Savi sümbolistlikku loo jutustamise viisidega, kasutades tihtipeale asjade mōtestamiseks absurdset huumorit.

Ta on oma esimest sooloteost „Imagine There's a Fish” näidanud lisaks erinevatele festivalidele veel Berliinis, Hammerfestis, Glasgow's ... Savi esitas oma teist sooloteost „Pushing Daisies” rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal 2019. Ta on esitanud oma teost „not this pillow fight” New Yorgis Panoply Performance Labis ja Berliinis Grüntaler 9-s. Tema koostööteos „COWBODY/ Oh wow, it's you!” Hanna Kritten Tangsooga oli Tanzfabrik Berlin 2023. aasta programmis.

Hanna Kritten Tangsoo on Berliinis pesitsev eesti koreograaf ja valguskunstnik. Ta lõpetas 2017. aastal HZT Berlinis BA Dance, Context, Choreography eriala. Alates 2017. aastast töötab ta vabakutselise kunstnikuna valgusdisaini ja tantsu piirimail. Hanna Kritten alustas 2025. aastal magistriõpinguid TU Berliinis Stage design and Scenic space erialal.