Katariina Unt: "Lavastades tegelen ma enda kui kunstniku jaoks pidevate kahtlustega. Kuidas haakida näitleja lahti teatri butafoorilisest mõtlemisest? Milliseks muutub näitleja töö, kui trafaretne arusaam näitleja funktsioonist teatrikunstis enam ei kanna? Millist sündmust publikule luua? Milleks? Millised võimalused on näitlejal, ja üldse kogu teatrikunsti mõttel, jääda loominguliseks sõja, üleilmsete kriiside, üle jõu elamise ning vältimatu rohepöörde kontekstis?
Meie lavastuse sisuline idee koondub aga peamisse: kui inimene jõuab tõdemuseni, et lootus sureb viimasena, kas pole siis juba lootusetult hilja?”