“traps” tekib erinevate tegevuste koosmõjul, mille järel lohisevad keelelised elemendid ja kärbsed lendavad. Lavastuse kujundiks on hüpnootiline loomaaed, mis meelitab vaataja oma lõksu. Kasutades tundmatust kui kompositsioonilise teabe allikat, milles tekstid, kehad ja kooslused moonduvad, kujuneb kollektiivne mänguruum. See ei ole mäng, vaid varjatud manifesti ilmselge vaatamine.
Lavastus “traps” toimub märgade seinte vahel, kus pesitseb keha, kes pidevalt oma vedelat identiteeti vahendab. Otsides silmsidet tundmatu maailmaga, et seda seejärel peeglina kasutada, on tal julgust tagasi vaadata ning iseenda sotsiaalsust peegeldada. “traps” proovib tabada juba kinni püütut, kuid veel tundmatut. Jahtides unustusse jäänud asju, “traps” on räppiv pulss ja toores liha, mis on programmeeritud tarbima. See on keeleauk, katkine hundiratas, rämpssuu ja lekkiv mootor. See träpib, reivib, avaneb, peatab ja sonib meie kohaloluga vägagi rõhuvas minevikus, elades ägedas ning hirmuäratavas tulevikus.
“Absurdne unenägu, kümned minutid korteris kaheksa-aastasega, kes teab, et vanemad ei ole veel koju tulemas ja nüüd saab mängida ära kõik need mängud, mille järel peab koristama. Tajusin end nii hüpnotiseerituna, et saatsin tähenduste tagaajamise kukele ja otsisin empaatilisi tajukogemusi, teise ringi karva turri ajavaid hetki ja arenguid. Ja samas oli tegu piisavalt tõsise mänguga, et ma ei tahtnud ka totratel hetkedel naerda, vaid lasin otsingulisel protsessil lahti rulluda, eemaldumata sellest huumori kaudu.” – Sanna Kartau “Eeltekstilise helduse möirged”, Müürileht
“Johhan Rosenbergi «traps» tegeleb teadmata tunnete kinnipüüdmise ning nende enesekeskse ja -kindla läbielamisega.” – Gregor Kulla “Kui uus on unustatud vana”, Postimees
"Mulle meeldib, et Rosenberg ei tundu võtvat oma tegemisi surmtõsiselt, vaid ta lavastusi kannab triksterlik vembutamine. Tõsiseltvõtmise all pean silmas sellist elu ja kunsti segunemist, kus igasuguse taganemisteeta suurte universaalide mõtestamise peale välja minnakse." – Urmas Lüüs "... räppiv pulss ja toores liha...", Sirp
Aastal 2023 oli “traps” nomineeritud Eesti teatri auhindadele tantsu kategoorias
Johhan Rosenberg (1997) on Eestist pärit vabakutseline kunstnik, kes tegutseb tantsu ja etenduskunstide valdkonnas. Lõpetanud 2020. aastal Amsterdamis (SNDO) koreograafiaõpingud, tantsu- ja muusikaõpingute taustaga Tallinnas. Ta on esitanud oma töid Amsterdamis (Frascati, Dansmakers, Veem House for Performance), Moskvas (ZIL), Haagis (Het Nationale), St.Peterburgis (SDVIG), Berliinis (Studio dB) ja Tallinnas (EKA Galerii, EKKM, ULM ja Kanuti Gildi SAAL) ning osalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides tantsija ja dramaturgina. Koos Jette Loona Hermanisega pälvis ta lavastuse “Eden Detail” eest 2022. aastal Eesti teatri auhindade tantsuauhinna.
Tema tööde koreograafiline jaht konstrueerib keskkondi ja liikumise artefakte, mida ta vahendab mina-pildi ja publiku pilgu läbi. Otsides teadmatut ja tundmatuid keskkondi, muutuvad keele ja identiteetide funktsionaalsused kehastunud kontekstideks ümbruse loomise protsessis. Toore sõnavara ja mängulisuse kaudu kihistab ta keha, teksti ja heli, et kohtuda kollektiivses teadvus-arhitektuuris.
6. mail viis Liisbeth Horn läbi vestlust kunstnikuga
