BLAA BLAA BLAA …
Kas te peate mind lolliks?
Ma ei viitsi enam.

BLAA BLAA BLAA ...

Me oleme klounid, kes elavad teie peas.
Me oleme klounid, kes karjuvad. Kui sõnu pole ümberringi,
jookseme ringi. Klõbistame ringi lakkamatult lärmitsedes.
Te ei saa mõelda, magada ega unistada, sest klounid valitsevad.
Me oleme raev. Me oleme teie sisemine laps.
Meie suud on avatud. Te peate meie eest hoolitsema.

BLAA BLAA BLAA BLAA ...

Kaks aastat tagasi oleksin alustanud tekstist ja otsinud naise raevu kujutamist kirjandusest. Oleksin ilmselt valinud Medeia või Antigone ja analüüsinud nende raevu tõlgendusi läbi aja ja sõna-sõnalt. Teatritegijana on alati põnev uurida, kuidas need kangelannad tänapäeva publikut kõnetavad. Kuid täna tunnen ma sundust alustada sealt, kus sõnad lõpevad (või ei ole veel alanud) - alustada kehast. Nii et ma uurin hoopis emotsionaalse eneseväljenduse kehalisi aistinguid. “Raevunud naiste” puhul purjetan ma publiku juuresolekul ja isikliku ja poeetilise lähenemise abil emotsionaalsete äärmuste tormis. Jah, kes on naised, kes raevuvad? Ja miks nad raevuvad? Aga mis veelgi tähtsam, mis tunne on raev? Kus see kujuneb ja kuidas see keha liigutab?

Amy Reade on UK lavastaja, kes töötab rahvusvaheliselt. Ta hakkab lõpetama magistrikraadi kaasaegsete etenduskunstide erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Peale 13. mai etendust toimub vestlus autoriga. Vestlust modereerib Keiu Virro.