Üksikisiku tasandil ei suuda valdav osa ka kõige arenenumast ühiskonnast süvitsi mõista ümbritseva tehnoloogia sisemisi toimemehhanisme. Igapäevane suhe tarbetehnikaga on reglementeeritud tootjapoolsete juhistega. Me teame kuidas kasutada lifti, eskalaatorit, tualetti või kaugjuhtimispulti, kuid me ei tea päris täpselt, kuidas need töötavad. Selleks, et seda otseselt ka tarvis ei oleks, arendatakse igapäevatehnoloogiat üha kasutajasõbralikumaks. Et me masinaid kasutaksime, peavad need olema meile kasulikud. Tihti saavutatakse kasulikkus läbi osava, psüühikaga manipuleeriva turundustegevuse, mis loob illusiooni „meeldivast sõltuvusest“, lubades iga uue ostuga enneolematuid elamusi ning elukvaliteedi kasvu. Kasulikkuse müüdi abil tasalülitatakse igasugune kriitika tehnoloogilise arengu kaasmõjude aadressil. Tehnoloogilises paratamatuses kriitiline orienteerumine eeldab oma positsiooni teadvustamist. Masinatega on võimalik suhelda ka väljaspool tarbimisrituaale, ignoreerides propagandistlikke kasutusmanuaale. Me vajame radikaalselt kasutuid masinaid, millel puudub igasugune turuväärtuslik potentsiaal. Kasutute masinate konstrueerimine ning nendega suhtlemine esitab väljakutse meie mugavusele orienteeritud väärtushinnangutele. Masina „kasutuse“ käsitlemine kvaliteedina asetab meid opositsiooni tarbimisühiskonna alusprintsiipidega. Kuna liberaalse turumajanduse tingimustes ei tohiks olla kasutul masinal mingit eluõigust, siis kujuneb selle nähtuse mõtestatud käsitlemine praktiliseks kapitalismikriitikaks.
Erik Alalooga on skulptor, eksperimentaalmuusik ning etenduskunstnik, kes on peamiselt tuntud analoog-tehnoloogiliste lahenduste poolest oma loomingus. Alates 2005. aastast on ta oma loomingulise fookuspunkti asetanud inimese ja masina vahetu füüsilise suhte uurimisele ja rakendamisele.
