Residentuuri vältel keskendun hetkel töös olevale projektile, mis uurib loomingulist tööd: selle praktikat ümbritsevaid infrastruktuure, muutuvaid narratiive ning probleeme, millega kunstitöötajad silmitsi seisavad. Mind huvitab loomingu produktsioon neoliberaalse ühiskonna paradigmas, mis propageerib (kultuuri)ettevõtlust. Kutseprestiiž ja soov suurema isikliku vabaduse järele on juhtivaks teguriks neoliberaalse mõttemaailma kujundamisel kunstivaldkonnas. Ent idee vabadusest teha, mida iganes sa tahad, mõjub küünilisena majanduses, mis on juba sillutanud teed konkureerivatele ja individualistlikele karjääridele.
Kuigi kultuurisektorit peetakse sageli mitmekesisemaks, edumeelsemaks ja õiglasemaks kui teisi valdkondi, siis sageli see nii ei ole. Hirm majandusliku ebakindluse ees, konkurents ja individuaalne häbitunne on omased valdkondadele, kus sind hinnatakse selle põhjal, mida sa lood. Soovimatute afektide ohjamisega seotud emotsionaalne töö – mis on neoliberalismi ja sotsiaalmajandusliku kuuluvuse raames juba iseenesest tõhus kontrollivahend – taandub isiklikuks, suhtumuslikuks probleemiks, mida hoolikama emotsionaalse reguleerimise abil leevendada. Töö on loomevaldkonnas ennekõike miski, mida peab armastama ning vajadusel ollakse valmis selle armastuse hinnaga töötama ületunde, tegema hinnaalandust, tasuta tööd või taluma halba töökeskkonda. Emotsionaalsest regulatsioonist saab vaikimisi vahend, mis tagab kehvade töötingimuste püsimise.
Oma projektis soovin algatada diskussiooni kunstivaldkonna töötingimuste üle ning uurida praeguse süsteemi puuduseid ja ekspluateerivaid taktikaid. Usun, et vastastikune teadmiste ning kogemuste jagamine aitab luua solidaarsust, et töötada vastu konkurentsil, ahnusel ja individualismil põhinevale kunstimaailmale. Kuidas tekitada solidaarsust ja küünarnukitunnet jätkusuutlike kollektiivsete tegevuste abil? Mida tähendab olla kunstitöötaja kaasajal ning milline vastutus sellega kaasneb? Milline on kunstiinstitutsioonide roll ja vastutus töökeskkonna kujundamisel? Kuidas oleme vaikimisi kaasosalised teiste ebakindlates töötingimustes? Kuidas muuta pettumus spontaanseks loominguliseks jõuks, mis ei takerduks kultuuriettevõtluse paradigmasse?
Laura Elisabeth Konsand on kunstitöötaja ja kuraator, kes tegutseb Eestis ja Hollandis. Teda huvitavad kollektiivsed, kaasavad, jätkusuutlikud ja feministlikud kunstipraktikad ning aktivism. Momendil uurib ta kunsti seoseid infrastruktuuridega, mis nähtaval ja nähtamatul viisil vormivad meie olevikku, püüdes neid teadvustada, mõista ja kahtluse alla seada. Tal on semiootika ja kultuuriteooria bakalaureusekraad Tartu Ülikoolist ning omandamisel magistrikraad kuraatoriõppe erialal Eesti Kunstiakadeemias. Ta on teinud praktikat Manifesta biennaali sihtasutuse peakontoris Amsterdamis.
Residentuuri toetab Eesti Kultuurkapital.
