HH = Henri Hütt
KK = Kaja Kann
HH: Tere, Kaja!
KK: Tere!
HH: Esiteks, palju õnne näituse avamise puhul!
Sa oled tegus võrdlemisi laial spektril: kord teed etendusi, siis kirjutad nii teistest kui endast, siis teed ka näituseid. Kas need ideed, mis näitusel väljendusid, saavad eksisteerida kõige puhtamal kujul ainult galeriis või kuidas sa valid, mida avada etendustes, mida kirjatöödes ning mida näituse kontekstis?
KK: See on kindlasti küsimus, mis sind huvitab väga ning mind vist väga mitte. Et mida ma kus teen ning kuidas see valik tekib? Viimased kuus aastat, kui ma olen hakanud erinevaid asju tegema, siis ma lihtsalt teen. Ma lihtsalt tahan seda teha praegu. Ma tahtsin seda gobelääni kududa. Ma ei mõelnud, et see läheb näitusele. Samuti on ka näiteks tekstidega. Kui midagi hakkab kogunema juba rohkem või ma arvan, et ma natuke juba oskan, siis ma vaatan, kuhu moodustunud tervik sobituks või kas üldse. Ma ei tee valikuid eesmärgipäraselt. Videoga on lihtne, sest ta sobib igale poole. Samas ei tootnud ma ühtegi videot selle pärast, et neid kuskile panna. Lihtsalt etendusi mul hetkel polnud ning galerii sobis hästi.
HH: Milline on erinevus esietenduse ning näituse avamise tundel?
KK: See on väga suur erinevus. Kui ma EKKMi näituse “Feeling Queezy?! / Kõhe tunne?!” avamisel osalesin, siis vaatasin, kui kurvad need näituse avamised on. Pidu oli korraldatud ja kõik oli äge, aga vaesed kunstnikud, nädal aega nühivad oma asja seal üles panna (pluss enne seda, mis nad kõik veel teinud on) ja siis avamise päeval käiakse läbi ning öeldakse “palju õnne” ja “head aega”. See on väga erinev, sest kunstnik pole enam eriti seotud selle sündmuse, selle hetke, selle päevaga.
Mina isiklikult ei näinud eriti vaeva praeguse näituse ülespanekuga. Kalle Tikas ja Madis Kolk installeerisid ja mina usaldasin. Mul ei olnud mingit ootusärevust, sest teosed olid ammu tehtud. Selged asjad ning ega ühtegi riski ka ei olnud.
Esietendusel on täiesti hull lugu. Seda ei ole mitte keegi näinud ja isegi, kui on läbimänge tehtud, siis selline tunne säilib ikka, et seda, mis just täna sünnib, pole küll keegi näinud.
Kumb seisunditest kihvtim on… Vanas eas… Ma praegu väga naudin seda distantsi, et käte värinat ning märke erutatusest pole näha. Praegusel hetkel sobib mulle näituse avamise versioon palju rohkem.
HH: Vaadeldes publiku seisukohalt. Kas sa teadsid, kes tulevad? Kas sa etendustel tead? (Just kõnetavuse mõttes.)
KK: Ma arvan, et praeguse näituse ning ühe kirjutatud raamatu puhul tean ma nende juures kõige vähem publikut. Samas, nende puhul olen kõige veendunum selles, mida ma tahan teha. Ma tean väga hästi, et see on amatöörlik. Mu lollus kaitseb mind selle eest, kui hakatakse ütlema, et üks kunstnik tegi varem nii ning teine naa. Ma ei teadvusta teadlikult endale, et ma peaksin kuskile klapituma või sobituma.
Võrreldes seda tunnet etenduskunstiga, siis seal ma olen enda arvates sada korda targem ning seal ma manipuleerin publikuga palju teadlikumalt. Tean selgemalt, millisele kogukonnale või sõpruskonnale teatud valikud sobivad ning tean ka miks. Selline teadmine omakorda mõjutab ka mu etenduse tegemist.
Tagasi näituse ja teadlikkuse juurde, konkreetse näituse puhul oli mul mure, kuidas külastajad leiavad tee keldrisse, sest saaliteenindaja ei pruugi kõiki märgata juhatada. Tegin ja printisin viitavad sildid, mis galeristi hinnangul ei sobinud. Ei saa panna suvaliselt kujundatud informatsiooni galerii seina peale. Galerist pakkus siis omapoolse versiooni, mis väljendas kunstimaailmas kohasemat asjade seina peale panemise loogikat. Minu jaoks on informatsioon sada korda tähtsam kui kombed või tavad.
Gobeläänide seinale riputamisega ilmnes, et tööd ei olnud ühel kõrgusel, sest pildid ongi erineva suurusega ning minu jaoks oli oluline hoida keskkoht ühe koha peal. Galerist soovis ise sildid tööde juurde kleepida, sest selles on esteetiline väärtus ning näitab galerii professionaalsust. Ta pani tööde sildid ühele joonele, et midagigi oleks normide piires. Galerist ei heitnud seda kõike mulle üldse ette. Pigem jäi mulje, et tekitan asjatult segadust, aga ma olengi nii loll ning ma ei tee seda meelega. Mulle lihtsalt tundus niimoodi õige.
HH: Kui tähtis on sinu jaoks ruum? Kas ideed pääsevad löögile mistahes (etteantud/valitud) keskkonnas või arvestad sa ruumiga ja ruumis komponeerimisel millegi kindlama sinule omasega?
KK: Ma ei ole väga ruumitundlik. Ainus tähtis mõte, mis mul oli, et video, mis minu arvates on kaasaegsem meedium, on esimesel korrusel ja klassikalisem ning konservatiivsem pool on meelega keldrisse peidetud. Kahju ikka, kui osad külastajad keldrisse ei lähe, sest mulle endale on need gobeläänid palju väärtuslikumad. Mitte, et minu hinge seal rohkem sees oleks. Ma lihtsalt arvan, et gobelään on väärtuslikum kui video. Huvitav olukord see moodsuse ja konservatiivsusega maailmas ja Eestis, et las need positiivsed konservatiivid ootavad keldris oma aega.
Ruumi komponeerimisel oli sisupõhiseid aspekte. Gobeläänide puhul on kõik võrdse raskusega ning samm on sama pikk. Ülemise korruse videod on päeviku vormis tehtud: hommik, lõuna, õhtu, hommik, ning tundus, et see on üks tervik. Videod ei oleks sobinud võrdse sammuga igasse seina. Laiali olles mõjuksid videod ka üksinda tähtsana, aga ma tahtsin, et nad oleksid koos üks tervik. Kalle küsis, kas mõni video on tähtsam kui teine, aga minu jaoks ei ole. Samuti oli mul ükskõik, kui suur mõni telekas on ning minu meelest on see väga hea, et telekad kõik on erinevad, sest kokku on see üks pilt. Sellest ka ühte nurka koondumise loogika. Siiski, see loogika ei tule minu jaoks ruumist, vaid asja sisust. Järgnes rohkem küsimusi kuidas installeerida, mis samuti ei ole ruumi küsimused. Kas panna telekad seina peale või postamentidele. Mina oma lolluses mõtlesin, et postamentidel on tavaliselt skulptuurid ning teleka ekraan ei ole väga suur kunstiteos. Soovisin olla pigem informatiivne ning sellest tuli riiuli idee, mis tundus väga casual.
Väga tähtis, et inimesed, kes kõnnivad tänaval, saaksid ka näitusest osa. Ma ise pigem eriti kergelt galeriisse sisse ei lähe. Samas nüüd professionaalsest huvist ikka lähen, aga tavalise inimesena ma kardaks, et mingit eliidi värki aetakse seal. Seebi installatsiooni tahtsin ma sättida aknale avatud kutsena ning jätta ka ööseks tuled põlema, et möödujatel oleks tore ning galerii jätaks sõbraliku mulje. Galerii ei ole black box. See võiks olla avalik katmata ruum, kuhu inimene julgeks sisse astuda. Draakoni galerii puhul on see äge, et inimene näeb mööda kõndides ka palju ära.
HH: Näitust saatvast tekstist võib lugeda, et sulle on oluline protsess. Milliste märkidena edastad sa näitusel “Tõusud ja mõõnad” külastajale protsessi? Tööd on valmis ning korrused korrastatud?
KK: Sellega sa võtsid mu kavalalt vahele, sest loomulikult sellel näitusel ma ei presenteeri protsessi. Mulle meeldis Balti jaama tunneli näituse puhul “Kes varastas päeva” protsess, kuidas tööd järk-järgult ära kadusid. See väljendas protsessi. Seekord, seebi installatsiooni puhul tahtsin protsessi näidata, aga see ebaõnnestus, sest seebi sulamiseks ei piisa ainult soojusest, vaid lisaks soojusele on vajalik ka niiskus. Praegune kuum olukord muudab seebi veel kõvemaks. Materjali tundmisega oleks vaja veel tööd teha.
Alumisel korrusel on mul ka poolik gobelään raami peal, mis peaks justkui protsessi sümbol olema, aga sellest see näitus ei räägi. Võib olla ma jälle vabandan ennast välja, kuigi ei tea, miks ma peaksin? Mulle ongi päriselt protsess tähtis ning mind väga ei huvita, kui asi valmis saab. Minu video monteerimise tase on selline amatöörlik ning ühelegi juhtumile ei ole stsenaariumi ette kirjutatud. Hoolega vaadates peaks protsessi point külastajatele kohale jõudma, et asjad on natuke lohakad ja poolikud. Viimistlust üksikute asjade puhul pole, kuid näituses tervikuna on.
Seda kõike ma ei tee mitte selle pärast, et öelda inimestele, et nautige protsessi, vaid sellepärast, et mul kaob huvi, kui protsess läbi saab või kui ma õpin midagi konkreetselt selgeks. Ma ei jäta nii öelda juhtmeid meelega laiali näitamaks, et mul on viimistlusest suva. Samas nagu on ka suva.
Kui protsess on oluline, siis on loogiline, et tulemus ei ole oluline. Ja kui ma nüüd lähen galeriisse sisse, miks ma siis peaksin vaatajana vaatama, kui see pole looja jaoks tähtis? Miks siis minu kui vaataja jaoks peaks see oluline olema?
Samas ma ei ütle ka, et minu kui looja jaoks ei ole tulemus oluline.
HH: Tavapäraselt on näituseruum kõle, valge ning kunstitööde ning külastaja vahel on teatav distants. Sinu näitus tekitab aga võrdlemisi koduse ning hubase tunde. Mis sa sellest arvad?
KK: Ma arvan, et ülemine korrus on väga hubane ja kodune, aga alumine korrus on päris vastikult kõle. Ma arvasin alguses, et keldrikorruse konservatiivide pesas mängib muusika, nurgas on aristokraadi diivan, keegi popsutab sigarit ning keegi rikas loeb raha, aga ei kasuta seda millekski.
Üleval saalis olev videopäevik pidi algselt mõjuma külmalt ning isegi põlastavalt. Ruume installeerides sain ma aru, et tegelikkuses on kõik vastupidi. Kaasaegne video ruum on väga mõnus. Heli on meeldivalt vaikne, pildid on mõnusad ning seal on ka diivan. Videod on ka päris põnevad. Vaatad ühte ja teist natuke ning lobised. Alumine korrus jäi nii tühjaks, sest ma jooksin kokku konservatiivsuse loomisega. Ma ei leidnud ühtegi punkti, millele toetuda. Lugesin kõik Varro Vooglaiud ja kõik tüübid läbi, et mida räägivad need Helmete vastased ning mis lauseid ma sinna siis paneks ja sain aru, et kui ma loen mõlemat äärmuslikku vastaspoolt, siis see on mõttetu. Kui leiad mõne sisulisema lause, milles on päriselt mingitest väärtustest räägitud, siis ei saa enam teha vahet konservatiivsel ja mitte-konservatiivsel inimesel, sest siis nad räägivad sellest ühest väärtusest ja siis kukub kogu mu vastandamise kontseptsioon kokku.
Ühtlasi ei leidnud ma konservatiivsusele ajastut. Kui kaugele ma lähen? Mis asi see vanaaegsus on? Nõuka tapeet? Mõttetu nostalgia… Eesti aeg kui meie konservatiivsuse etalon? Siis ma jõudsin usuni ja kirikuni ning sain aru, et ka sealt tuleb veel mitu tuhat aastat tagasi minna. Kas ma räägin Platonist, kui ma püüan ajastu märke leida? Siis jõudsin lõpuks metafüüsikasse välja, et mis asi on muutuv või mis on püsiv ning sel hetkel kukkus minu esialgne idee kokku, sest ühtegi heli, mis väljendaks tõelist olevat, ei ole. Minu peas läbis keldrikorrus väga pika rännaku. Ma ei hakanud ka olustiku loomiseks lampidele filtreid ette panema, sest lõpuks ma aktsepteerisin seda kõledust. Justkui on natuke kirik, sest on kõle ning need gobeläänid on nagu ikoonid. Mõni külastaja ütleb, et väga tore ning teine tunneb jäikust ja kõledust. Sama kehtib ka kiriku kohta.
Siis oli muidugi ka tore see teadmine sõpradega rääkides, et ma olen kas liiga naiselik või liiga hetero, sest minu väärtused on liiga konservatiivsed. See ongi omamoodi just rebel, et tulen konservatiivsete väärtustega välja. Julge samm, aga nüüd, kui näitus on valmis, siis ma saan aru, et kõik on pea peal. Kaasaegsuse sees otsing ongi püsiväärtuste otsing. Neid püsiväärtuseid otsin ma läbi kahe korruse. Sain endale ninanipsu, sest mul ei ole neid väärtuseid, millega välja tulla. Siin tuleb jällegi välja, miks protsess on oluline. Sellepärast on kihvt teha ükskõik kas näitust või etendust või kirjutada, et ma läbin ise nii palju ning saan enda kohta imelikke asju teada. Plaani tehes ei saa veel midagi aru, aga reaalselt tegutsema hakates saad aru, kui vastupidi võib välja kukkuda.
HH: Julgen väita, et kunst, mis sa teed, on peamiselt väga isiklik ning pääseb esile läbi isiklike lugude. Samas ülakorrusel videopäevikutes nähtav tüüp on võrdlemisi anonüümne, ilma näota, ilma karakteristikata. Kuidas seda mõista?
KK: Peab alustama algusest. Ma olen nii palju teinud neid nii öelda anonüümseid tüüpe. Kogu protsess algas, kui OMAtsirkuse trupi liige Merit Ridaste tegi naha värvi tunked ning arendas ideed edasi tagurpidi kapuutsi ja silmaaukudega timuka kostüümi suunas. Võtsin selle motiivi oma eelmisesse soolosse. Siis tegi Mihkel Maripuu Vene Teatri lavastusse palju värvilisi anonüümseid tüüpe ning alles hiljem hakkasin ma taipama, et see kostüüm on seotud Jaapani sekskultuuri äärmusega. Näotu, sootu ja identiteeditu tegelane, kelle ainus eristust loov märk on värv. Täiesti kogemata on ka loogiline, et kui ma selle anonüümse kujuga olen tegelenud, siis samad asjad on minu tüübi sees ka. Kostüüm või see olek lihtsalt kannab üle Jaapani kultuuri omapära.
Kui ma olin Norras residentuuris, siis mulle ei meeldinud see maailm ja ma ei saanud millestki aru. Nüüd, kui ma vaatan neid töid, siis näiteks see anonüümne tüüp püüab minna duši alla ning saab aru, et nahk hakkab paisuma, või kui tahab pissida, siis saab aru, et piss tuleb püksi, või kui püüab kududa, siis saab aru, et ei näe. Tänu sellele, et see tüüp väga hästi ei näe ega suuda suhestuda ümbrusega, läheb ta keha imelikuks. Ta justkui mõtleks kogu aeg natuke ette, enne tegutsemist. Kehakeel on põnev, aga samas ta ei tunne ennast mugavalt. Nihe on tingitud kostüümist. Kui ma neid klippe tegin, siis ma küll nii tark ei olnud, et seda kõike tahta või mõista.
Näituse avamisel märkis üks külastaja, et ta vaatas seda videot ning nägi tõelist Kaja. Videotes kujutatu on väga personaalne ja isiklik. Jutt viis sinna, et kõigi väliste vahenditega, kuidas ma käitun ning kuidas ma välja näen ning mis värvi mul pea on värvitud, et äkki hoopis see on võlts ja juurde õpitud. Kui võtta ekspressioonid, mida see kostüüm väljendada ei lase, võib esile tulla just päris olemus. Ilma naeratust teesklemata.
HH: Kas sinu jaoks on valges kuubis tabusid? Kui jah, siis kas sa proovisid neist mõnega tegeleda?
KK: Ma just lugesin sinu ja Mihkel Ilusa lavastuse “Kapriisid” intervjuud Maikega, aga ma ikka korrutan uuesti, et äkki on üks põhjus, miks ma teist ka ei kirjutanud see, et ma ei oska ja ma ei tea midagi sellest valgest kuubist ja nendest ruumidest. Ma ei oska tegeleda nii peenete asjadega. Jälgisin teie intervjuus lauseid, kuid tegelikult ma ei saanud aru, millest te räägite. Isegi kui ma olen näinud ja teinud asju samades ruumides, siis ma ikka ei saa aru, miks need küsimused teile üldse silma hakkavad või miks need tabud üldse mingi teema on? Ma saan aru, et teile väga on, aga ma ei märka neid asju. Mina tegelen eluga.
HH: Mis tunne on oma töid galeriisse üksi jätta? Erinevalt etenduse kontekstist elavad need nüüd seal ruumis oma elu ning sinupoolne kohalolu ning suunamine ei ole vajalik. Mis tunde see sinus tekitab?
KK: Hästi mõnus tunne on. Ma ei pea neid töid seal täiustamas või parandamas käima. Mulle väga meeldib asi valmis teha ning uks kinni panna. Tuleb teha ruumi uutele asjadele. Isegi kui on poolik, siis ma otsustan, et nüüd on valmis.
Järgmine hommik ärgates oli nii hea tunne, et ma sain näituse üles, pidasin kõne ja kõik. Ma justkui ei teagi, et see näitus on üleval. Ma kirjutasin endale suurelt punasega kalendrisse, millal tuleb minna maha võtma, sest muidu ma unustan üldse ära.
HH: Ja lõpetuseks soovitusi kujutava kunsti vallas tegutsejatele?
KK: Kuna ma olen nii mitmekülgne, nagu sa alguses ütlesid, siis nii kirjanduse kui kujutava kunsti vallas olen saanud märkuseid, et nii ei tehta. Mina teen seda lollusest ning olen juba natuke ülbe ka ja tean, et see meetod töötab, et ole loll. Mittekunstnikest sõbrad ütlesid, et nad saavad aru, et näituse tegemine ainult kulutab ning midagi sisse ei tule. Ühiskond arvab nii, kõik arvavad nii ning mina ka, sest kunstnikud ei saa ju palka. Samas ma ei taha midagi eeldada. Kirjutasin Kulkale taotluse ning Kulka andis mulle vastavalt küsitule mu enda tasu ka. Ma ei tea, kui palju muidu kunstnikud endale tasuks küsivad või kas nad üldse küsivad. Vahepeal jääb mulje, et ei küsita. Üldiselt jah, nii ei tehta, aga küsi ja sa saad.
Nii koledat infoteksti ei panda galerii seina peale, aga mina ütlen, et mina panen. Lisaks soovisin ma, et galerii poolt ka midagi öeldaks. Küsisin galeristi käest ning tema ütles, et meil ei ole see kombeks. Siis kirjutasin Elin Kardile, et kas sa ütleksid paar sõna, mille peale ta vastas, et meil nii ei teha, aga ta võib öelda küll ning avamise kõnes ütles ta täitsa mitu lauset.
Nõuandeks veel, et veini peab kunstnik ise ostma. Samas saadakse galerii poolt 125 eurot, mis läheb ilusasti veinide peale. Kui keegi arvab, et kunstnik sai nüüd palka, siis see raha läheb avamise veinide peale. Mina arvasin siiani, et galerii teeb omalt poolt veinid välja.
Samuti peab arvestama joodikutega, kes käivad näituste avamistel, mis muudab näituste avamised supiköökide sarnasteks. Selles kontekstis tuleb mul Sandra Jõgeva film “Armastus” meelde. Ma korraks mõtlesin, et teeks ilma alkoholita avamise, aga nii ju ei tehta. Veini ära jätmine muutub liiga suureks sõnumiks ning see ei olnud minu näituse sõnumiga seotud. Aga ma nii väga tahan, et näituste avamised ei oleks alkohoolikute supiköögid. Samuti ei soovi, et see eliitsündmus oleks.
Mis puudutab ruumi, siis kunstnikul ei ole tegelikult väga katsetamise aega, sest kohe peab kõik avamiseks valmis olema. Meie tiim sai kahe päevaga hakkama. Kuidas me saame ruumis komponeerimisest rääkida, kui ei saa katsetada? On nagu on. Läheb nagu läheb. Mida rohkem näituseid teha, seda terviklikum pilt peas valmis on, aga mul ei olnud. Ma pean katsetama ning siis vaatama ja otsustama, aga võib olla see aeg muutub ning mul ei olegi aega vaja. Panen oma tööd seina ja valmis ta ongi.
HH: Siin oli nüüd küll tips and tricks’e. Aitäh, Kaja.
KK: Palun.
Lingid teksti juurde:
http://www.sirp.ee/s3-pressiteated/kaja-kann-draakoni-galeriis/
http://pardimaelokaal.weebly.com/kaja-kannest.html
Foto autor: Kaja
