Jutt tõukub eelkõige minu isiklikest arusaamatustest või aru saada tahtmistest, aga ka Rebeka Põldsami, Erle Loonurme ja Alissa Šnaideri viimatistest küsimustest avalikkusele. Vabandust, Alissa ei küsi, vaid väidab kindlalt – festival oli muljetavaldav. Erle teeb tagasivaate SAAL Biennaalile ja leiab, et miski teda siiski ei rahuldanud. Rebeka räägib üldistest ja mitte väga rõõmustavatest tendentsidest nii kunsti kui ka etenduskunsti maastikul.
Ma ei kirjutaks, kui nemad ei oleks kirjutanud. Olen rohkemal või vähemal määral end teadlikult eemaldanud aktiivsest tegevusest kunstnikuna, aga pagana põnev on tunda oma vaenlast ja leida vastuseid esitatud küsimustele. Ja nii see lumepall veerema hakkab. Kas tulemuseks on veel ja veel suurem häda, leitakse lahendus mõnele probleemile, nenditakse fakti, et aeg on süüdi, või tekitab taoline arutelu ka midagi uut, mis hetkel tundub parem kui eelmine? Ilmselt mitte ühtegi neist, ainus, milles saab kindel olla, on see, et me tegelesime kollektiivselt mõtlemisega.
Toon välja lõigud kõigist kolmest artiklist.
Rebeka Põldsam, Tagasi pidu ja pillerkaar!, Sirp 01.09.2017 (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/tagasi-pidu-ja-pillerkaar/):
“Mis on tõeliselt sisukas? Kuidas seda leida? Kust otsima hakata? Tahaks midagi, mis paneb pikalt järele mõtlema või tekitab enne-ja-pärast tunde. Kas sellised pöörded ongi määratud vaid kohustusliku kirjandusega varapuberteeti ja siis aega, kui kaotatakse mõni lähedane või saadakse laps ja muututakse ajutiselt sügavalt pragmaatiliseks. Miks mitte pakkuda kunstis seda, mida kuskilt mujalt ei saa, aga mille järele igatsetakse, selle asemel, et tulla välja sellega, millega pole midagi peale hakata.”
Erle Loonurm, Piirilkõnd SAAL biennaaliga, ERRi kultuuriportaal, 01.09.2017 (http://kultuur.err.ee/616037/arvustus-piirilkond-saal-biennaaliga):
“Kas ühiskonna valupunktid on kunstniku jaoks inspiratsiooniallikas, neist oma etenduses rääkides “hoiab kunstnik kätt reaalsuse pulsil”? Kas kunstniku roll (ja õnn) on omada piisavalt tundlikku nina, mis “õige teema” ära tabab? [---] Halva kaasaegse kunsti kohati, kuid mitte täielikult, läbipõetud haigus hakkab teatrisse jõudma: kes parema ideega letti tuleb, on võitja. Veel parem, kui kontseptsiooniga käib kaasas ka vastutuse lükkamine vaatajale, ja veel hiilgavam, kui sinna juurde õnnestub vaatajale külge pookida süütunne, kui ta kunstniku pakutavaga kaasa ei taha minna.”
Alissa Šnaider, Notes on SAAL Biennaal: Festival or I dare you, Magasin 31.08.2017 (https://saal.ee/et/magazine/5056):
“SAAL Biennaalil esitletud lavastused suutsid pugeda meie naha vahele ja püsisid meie tõelise mina sügavaimas pimeduses. Nad äratasid meie sisemise looma ja nihutasid meie vormi. Koos tõmbasime valguse maha, paljastasime oma süngeima saladuse. Me unistasime koos. Koos tahtsime saada omanikeks ja esoteerikuteks, intuitiivseteks ja vabadeks, mis oli samaaegselt nii põnev kui ka hirmutav. Meist sai kollektiivne koletis, kes on segunenud detailidega, kontseptsioonidega, väljamõeldud või tõesti sündinud lugudega, ja üksteisele suunatud vägivallaga. [---] Meist sai koletis, kes on peidetud ühte inimkonna ossa, mis ei karda kogu teadmist inimkonnast, ossa, mis ei vaja pidevat ja tüütut tõestust oma eksistentsile. See oli muljetavaldav!”
No vot siis.
Alguses oli kõike liiga vähe ja siis jälle liiga palju. Isiklikult kaldun nõustuma Erle ja Rebekaga, tahaks väljendada oma rahulolematust praegu toimuva suhtes. Samuti on tohutult hea meel, et kunstnik, kes on siseringi inimene, räägib. Sel festivalil ei olnud Alissa esinejaks. Olen kuulnud, et ka tema on olnud pettunud. Kuraator palus tema viimast lavastust “Three left hours. Everybodies piece” oma festivalile, kuid kunstnik keeldus. Täpsemaid põhjusi oskavad nad ilmselt ise selgitada, aga miski mõttekamm on siiski käimas.
Rebeka mure on kuraatori väljendatud mure. Kuraatori mure, kes aimab, mida publik tahab. Ta tahab üles leida kannatava kunstniku, sügava emotsiooni. Aga Rebeka, kunstiga ei olegi ju midagi peale hakata. See on kunsti üks kõvemaid definitsioone: totaalselt kasutu. Ja just sellest definitsioonist kaldub kunst minu isikliku arvamuse järgi hetkel kõrvale. Selle va kunstiga on nii palju peale hakata, kunst on muutunud tööriistaks. Galeriid ja etendusasutused kuvavad ainult positiivseid tulemusi, kaasavad vaatajaid ja päris kindlasti jätkub kõikjale ka kogejaid. Kunsti saab katsuda ja kasutada. Kunst on popp. Ja kuidas saakski keegi täita minu igatsust? Kui see on täidetud, siis on igatsus mult samas ka ära võetud. Tänapäeva kunst saab ainult veel raskema jalaga gaasi vajutada ja igatsustunnet süvendada. Seda kuulsat puuduolemise tunnet. Ja arvan, et Rebeka seda tunnebki. Unistus, et teos oleks miski, mida sa mujalt ei saa, on muidugi võimas. Selline ainulaadne, millele ei saa vastu ükski päikeseloojang, lähedase surm, lapse sünd, rääkimata päevapoliitilistest teemadest, nagu seda on pagulased, sugu või liigne rasv kannikatel.
SAAL Biennaalil esietendunud Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni lavastus “See on see” kutsus meid kogema pausi. Raadios rääkisid nad, et publik võiks olla kohal, päriselt kohal, sest elus on nii palju virr-varri. Et nemad pakuvad võimalust vaadata enda sisse, jõuda rahuni. Vaid siis tekkivat ruumi ja aega märgata seda mis on (“Suveduur”, Klassikaraadio, 18.08.2017 (http://klassikaraadio.err.ee/v/suveduur/saated/569d8539-c1df-4695-ac22-1051846e1d24/suveduur-18-augustil).
No tohoh, till ae! Ma istun siin Pardimäel sauna ees ja nemad kutsuvad mind Narva maanteele kihutama. Vanalinna, kus parkimine hirmkallis või pea võimatu. Esialgu närvitsema ja seejärel näima tore ja rahulik üks paljudest kaasaegse kunsti teadlikest nautlejatest. Nad paluvad mul riided selga panna ja Tallinna tulla, selleks, et korraks enda sisse vaadata ja rahu leida. Absurd!
Midagi on selles süsteemis katki. Kunsti tegijatele tundub, justkui oleksime mingid idioodid, et otsime kodu väljaspool kodu, perekonda väljaspool perekonda ja rahu väljaspool rahu. Ja siit jõuab kenasti Erle küsimuseni, et kas piisab sellest, kui kunstnik omab nina, et õige idee ära tunda ja ühiskonna valupunktile osutada. Aga publik ju teab juba seda kõike, meedia on täis nii ahvatlusi kui ka arutlusi ükskõik millisel olulisel päevateemal. Mõnikord tõesti teeb kunstnik kavalama kurvi kui ajakirjanik ja näitab olukorda teises valguses, aga sellest ei piisa. Ma tean ise ka, et kõik venelased ei ole peast venelased, et mõni venelane mõtleb sarnaselt eestlasega ja mõni eestlane sarnaselt venelasega ja mõlemale võib meeldida tantsida. Siinkohal pean silmas Vaba Lava palju kiidetud Oleg Soulimenko poliitilist lavastust “Ma pigem tantsiksin sinuga...”. Kas te arvate, et ma olen lollakas või?
Üldistades võib öelda, et etenduskunstnikud jooksevad ajal sabas ja tasalülitavad vaataja. Sageli on sealt tagant paista ka Euroopa Liidu rahastajate ja network’ide töö, kelledele väga meeldib rahastada projekte, mis räägivad kannatavast tänapäevainimesest, olgu see siis rasvunud, kokku jooksnud, või muul viisil enesega hädas olev saamatu olevus. Meie aitame! Kaasaegse etenduskunsti ruumid on muutunud hädas olevate inimeste kogunemispaigaks, kus kunstnik, siis peeglit näitab ja püüab meid rahustada, et sa ei ole ainuke, kõigil on suht samad jamad.
Kas see ongi see koletis, kellest Alissa räägib? Kas see on see olukord, kus paha ei pea ennast tõestama, ainult hea peab? Ja kogukond, või nagu Alissa ütleb – kollektiiv, kes SAAL Biennaalil kunsti tegi või nautis, ongi koletis. Alissale see meeldib. Mulle aga mitte. Huvitav, kas ma arvan, et ma olen parem kui nemad? Aga samas, mina istun vaikselt kodus, kui nemad kraaklevad meedia tähelepanu pärast ja tõestavad enese eksistentsi vajalikkust.
Et siit kohast nüüd veidi edasi minna, postuleerin iseenda ihaldatud kunstnikuks, keda kahjuks ei näe näitustel ja etenduspaikades.
Selleks, et kunstnik pääseks festivalile või galeriisse, on vaja, et kunstnik seda ise tahaks. On kaks ise asja, kas ma tahan tegeleda süvenenult mingi teemaga või ma tahan, et mind pidevalt märgatakse. Samas ma võin tahta teha teost mitte selle teose enda pärast, vaid sellepärast, et see sobib network’i rahastamise teemadega või turu vooludesse, on moodne, kõnetab publikut jne. Aga seda mina ei taha. Tahan tassida Pardimäel kive tee peale ja vaadata, kuidas vesi need kevadel ära uhub. Ma olen töökas ja järjepidev kunstnik (mitte kivivedaja). Sellest saab kunstiteos. Aga kindlasti ei tassi ma kive selle pärast, et mind märgataks ja et seejärel galeriisse saada.
Kolm aastat tagasi sooloetenduse tegemisel ütles Maike pärast kolmetunnist läbimängu, et nüüd on sul, Kaja, kaks varianti: kas tahad kõneleda samas keeles ja samadel teemadel, mis huvitab Euroopa festivaliturgusid, rahastajaid, kuraatoreid, ka vaatajaid, või tahad teha arusaamatut, kuid selgelt sulle endale olulisemat värki. Need kaks ei klapi sul kokku. Valisin selle viimase. Ja Maikel oli õigus. Tähtis ostja-müüja Priitki ütles pärast lavastuse nägemist, et mulle see hirmsasti meeldib, aga sellega pole midagi peale hakata. Asi peab klappima. Täiesti lampi pole võimalik panna. Hea oli, et Priit mind müüma ei hakanud, oleks sattunud turu naerualuseks.
Ma ei paiska siin välja mingit salapärast ja varjatud tõde. Enamik kunstnike teab seda vägagi hästi. Nüüd on nende valik, mida nad täpselt tahavad. Kui asi ise ei huvita, aga huvitab idee ütlemine vaatajale ja konkreetses institutsioonis töötamine, siis pole palju ka aega vaja. Kui aga kunstnik tahab tegeleda mingi kindla teemaga, siis ta tegelebki pühendunult just selle teemaga. Üksi, kahekesi, grupis, katsetab, kirjutab, joonistab, tantsib ja sageli ei ole valmis veel vormistama, veel esitlema. Projekte kirjutades pead teadma, mida sa publikule annad. Mina seda tavaliselt ei tea. Ma ei ole suunanud oma jõudu millegi näitamisele, vaid millegi otsimisele. Sageli pole ma valmis seda ka pakutava peenraha eest müüma.
Ma tahan, et mind tahetakse. See on see tavaline nõudluse ja pakkumise vahekord. Kumb rohkem tahab, kas mina teha kunsti või sina seda osta. Laadal ei viitsi oma kaupa agressiivselt pähe määrida. Kes tahab, tuleb ja küsib. Ja nii juhtubki, et ma ei käi välja ühtegi ideed ega võida ka konkursse. Samas on institutsioonid väga demokraatlikud ja avavad kõigile taotlusvooru, valivad nende seast, kes tahavad. Ma peaksin tahtma konkureerida, peaksin tahtma võistelda. Ja liiga sageli on jõud selleks ajaks otsas, kui teost peaks tegema hakkama. Ma nimetaksin sügavalt pragmaatilisteks hoopis neid tüüpe, kes suudavad tänapäeva kunstimaailmas veel ruulida. Neil on kõik hästi läbi mõeldud ja fookus suunatud õnnestumisele.
Ja veel kord.
Ma tahan porgandit kasvatada, mitte turul porgandit müüa. Tõesti ei huvita osaleda igas olukorras, kus porgand jutuks võiks tulla. Ma ei taha olla porgandikuningas, saaks neid kuidagi rahulikult vaid kasvatada. ;)
Foto: Kaja Kann
