Marie Pullerits kirjutab viimases Sirbis Rauno Zubko uuslavastusest “Binaural vision” (“Digitaalne butō ristmeedia väljal”, Sirp 19. 05 2017). Mina lavastust näinud ei ole, just selle pärast loen artiklit suure huviga. Juba esimeses lõigus kaob fookus lavastuselt, sest püüan kuidagi keerulise tekstiga hakkama saada. Lihtsalt ei suuda seda kõike, mida Marie kirjeldab, silmade ette manada, sest juba üksikud lauseteks vormitud sõnad tekitavad raskusi.
Esimene lause on pikk, aga täiesti mõistetav. Saan aru, et kasutatud oli erinevaid meediume, mis ideaalis... . Seega kohe mõtlen, et Raunol see kõik nii ei olnud, et ideaalist jäi midagi puudu. ... peaksid moodustama sulami, mis vahendaja rollis olles tekitab aistinguid ja loob tõlgendusi (1). Oot, kes või mis loob tõlgendusi – lavastaja Rauno, meedium, erinevate meediumite süntees või loon neid hoopis mina – vaataja? Siin seda teksti kirjutades olen kindlalt mina tõlgenduste looja ja meediumiks on Marie tekst, sellest saan ma küll aru. Samas on Marie mõtted minu tõlgenduste päästikuks.
Marie ütleb, et Rauno lavastus peaks kujutama endast meediumite võrdsust ja lahutamatut sünteesi. Sõnast peaks järeldama, et nii see vist ikka ei olnud. Tingimus, et peab, oli kavalehel kirjas kui lubadus. Marie jätkab, et lavastuses on olemas kompositsiooniline tervik, aeg-ajalt tuleb osiste vahel miski esile...(2). Järeldan, et vahel jääb siis miski ka varju. Siiski leiab ta, et kõik komponendid on viimistletud ja kõnekad, ent teiste seast tuleb esile just audio-visuaalne pool, samuti on fookuses keha ja selle liikumine (3). Tohoh, no kas siis Raunol oli kompa paigas või ei olnud ja kui esile tuleb üks ja fookuses on teine asi, kas siis on kaks asja korraga või räägib ta ajateljest, ehk fookus moodustub kordamööda. Võib ka olla nii, et üks asi on hästi viimistletud ja kõnekas, kuid jääb lihtsalt tagaplaanile. Aga miks ta sinna küll jääb siis, kas ei peaks jääma? Pikemal kaalumisel mõistan antud lauset siiski nii, et seal on seda, toda ja ka kolmandat asja.
Lavastuse esimest pilti kirjeldades ütleb Marie, et lisaks meediumitele on seal ka keha. Keha kirjeldamisel teeb ta selge eristuse, tegemist ei ole subjektiga, etendajaga, isikuga, vaid on inimkeha, millel on pea asemel...(4). Oot-oot! Tegemist ei ole etendajaga? Aga Rauno on ju etendaja, sellest ei oska ma kuidagi mööda vaadata. Ilmselt ta ei etenda etendajat. Rauno on ka isik, ehk on asi selles, et ta seda kõike kohe ei paljasta. No aga siis oleks ju tegemist isikuga, kellel puudub nägu ja vanus, tulevik ja minevik. Ehk on tegemist etendajaga, kes varjab oma iseloomu ja tundeid, varjab põhjust, et tõlgendused saaksid alata vaataja meeltes? Kui tegemist ei ole subjektiga, kas siis äkki on tegemist objektiga? Noh, nagu nagi või laud, lihtsalt üks asi paljude teiste asjade seas. Marie jätkab, et see keha, mis ei ole subjekt, omab intensiivset seisundilisust. Et siis nagu nagi, mis ootab riideid või paindub talle peale visatud riiete raskuse all. Siiski, miks ei ole tegemist subjektiga? Olgu peale, äkki varsti selgub.
Ja nüüd ta ütleb selle välja. Teksti alguses olid etendaja ja keha ehk objekt vastandatud, üks on kindlalt ja teist ei ole. Nüüd on siis lisaks objektikehale ka intensiivne seisundiline etendaja olemas. Nende kahe asja vahel on mingi nihe ja see tekitab Maries mingi asja, mida ta nimetab simulaakrumiks (5). Ohh, nagu Haapsalu Valge Daam või miski? Aga kas siis nüüd on see päriselt või ikka ainult mängult? Või miks see tekkinud märk, olgu või simulaakrum, nüüd kuidagi kahetine on? Mis see kahetine tähendab? Vastuoluline äkki, või see, et näed kahe silmaga? Laval on taas kaks asja taas korraga, subjekt ja objekt ning nad on eraldi ja samal ajal korraga. Nüüd vist ei ole enam juttu ajateljest, nad on üheaegselt olemas. Siis ikka vastuoluline.
Vaatan igaks juhuks veel korra filosoofia sõnaraamatust mõisteid. Alatist segadust tekitavad objekti ja subjekti mõisted. Objekt on miski, mis eksisteerib iseseisvalt, olgu siis päriselt või kujuteldavalt. Igal juhul ei ole vaja vaatajat, tundjat, kuulajat. Noh ja subjekt on see, kes vaatleb objekti omadusi ja ülesandeid. Antud seletus mind siiski ei aita. Marie ei räägi ju vaatajast, ta räägib Rauno kahest olemisest. Vikipeedia seletab lihtsamalt: subjekt on mingi omaduse kandja. Siis nagu Rauno, kui ta on objekt, ei kanna mingeid omadusi. Filosoofias tunnetab subjekt objekti, tegemist on vastanditega. Järelikult olen ikka mina subjekt ja Rauno objekt. Loogikas on subjekt see, mille kohta midagi öeldakse. Seega, kui Rauno oleks objekt, siis Marie ei saaks tema kohta mitte midagi öelda. Millest Marie räägib, kui ta ei räägi vaatajast ja esinejast? Kes keda vaatab ja kes mida tunnetab? Loen edasi, ehk saan selgust.
No nii, ja ta toobki sisse vaataja. Publik on ühes ruumis, mille Marie nimetab kujundiruumiks ja mina mõistan seda kui teatrit. Marie jätkab, et kujundiruumi keskmes on keha ehk objekt, mina mõistan seda nii, et teatris on ka tantsija, keda mina subjektiivselt vaatan ja tema oleks justkui objektiivne. Marie ütleb, et siin on kaks poolt, ta toob sisse vaatlemise teiselt poolt – lava poolt vaadelduna, või tähendab see hoopis, et teisalt, ehk samal ajal? Ta ütleb, et teiselt poolt tunnetab vaataja ka oma keha ja teadvuse mõõtmete hõlmamatust kui subjektiivset illusiooni (6). Ahaa, mina vaatajana näen Rauno keha ja tunnen enda oma. Lisaks tunnen ma ka, et ma tunnen liiga vähe, eks seda ju tähendab see teadvuse mõõtmete hõlmamatus. Või tähendab hõlmamatus hoopis seda, et ma ei suuda seda tunnetada? Kas siis ma tunnen enese väiksust ja saamatust? Igal juhul tunnetan ma tunnetamatut. Ja lõpuks on see tunne siiski illusioon ehk vale, kui illusioon on miski, mida päriselt ei ole. Lause tähendab siis, et ma olen teatrimajas, esineja on laval ja koostöös vaataja ja esineja vahel tekib teater ehk illusioon, mis on nimetatud ka kujundiruumiks. Või peaks teater ikka teatri kontekstis päris olema? Oh, miks kõik nii keeruline on?
Teksti lõpupoole on Marie selgem, ta ütleb, et teatud hetkel... , mis tähendab siis taas ajatelge, et vahel on ja vahel ei ole, mitte samaaegsust, ... on keha eraldatud Raunost. Antud keha, mis ei ole Rauno keha, sest ta on eraldatud, on tehnoloogiliste ja digitaalsete meediumite ristumisväljal, seda keha nimetab ta entiteediks. Sõnaraamat ütleb, et entiteet on olemus, tõeline olu. Kui keha tõeline olu on vaid bioloogiline, siis see ilmselt ongi see varem mainitud objekt. Kahjuks lisab Marie, et ent... . Ent ka koreograafia on kohal, mis annab märku aistingulisest kehatehnikast (7). Mida pekki, kas “ent” tähendab, et vaatamata sellele, et jälle on kaks asja korraga? No jah, nii ta ütleb, et taas on keha subjektsus ja objektsus konstantses hõõrdumises (8). Nüüd on küll juttu Rauno subjektsusest ja objektsusest samal ajal, mitte minu kui vaataja pilgust. Et siis vahel on tegemist lihtsalt nagiga ja vahel ikkagi tunnetava nagiga, kellel on oma ihad ja soovid, minevik ja tulevik, lõpuks ka põhjus.
Teksti lõpu poole sisse toodud ’mina’ ja ’Teine’ mõistetega ma oma pead ei vaeva. Otsustan, et jutt käib endiselt samast asjast. Kokkuvõttev lause, mis on ka artikli päises, ütleb poeetiliselt, et vaatajal lastakse kuulates näha, vaadates kuulda, tajuda liikudes paigalseisu ning paigal olles oma ja Teise liikumist (9). Vaadates kuulmine on mõistetav, sa pöörad oma tähelepanu ühte kohta, aga saad teise, vaatamata sellele, et silmaga vaatad, paratamatult, või lavastaja sunnil kuuled ka kõrvaga. Aga seesama lause ütleb ka, et mina vaatajana tajun liikudes paigalseisu. Aga mina ju ei liikunud. Mina istusin saalis ühe koha peal. Äkki tekkis see taju lavastuse lõppedes, kui vaataja püsti tõusis ja riideid võtma läks, või koduteel jalutades? Et mina siis kõnnin koju ja tajun, et ei kõnni, kõik seisab paigal. Mäletades olukorda, kui ma istusin liikumatult saalis ja tajusin liikumist, seda Rauno oma vist ikka.
Ühe lause tahaks veel läbi närida. “Kahtlemata ei looda lavastuses “Binaural vision” sisu vaid vormi või selle efekti kaudu" (10). On olemas midagi efektset, kihvti, võluvat ja vägevat. Või oota, Marie ei räägi vist sellest, et oli kihvt, vaid antud hetkel tähendab sõna efekt hoopiski tulemust ehk mõju, nii ütleb guugeltransleit. Kas siis loodi sisu või vormi? Et paremini mõista, teen lause kolmeks. Esiteks ei looda siin sisu. Teiseks ei looda sisu, vaid vormi. Kolmandaks vormi luuakse nii vormi enda kui ka selle mõju kaudu vaatajale. Seega, Rauno ei tegele sisu, vaid vormiga. Vorm ja selle sama vormi mõjumine vaatajale ongi Rauno taotlus ehk sisu, vist. Mõistan, et segadusse ajab mind siin eitus ja jaatus korraga. Esimene pool lausest ütleb, et ei looda sisu. Aga kui sisu ei looda vormi kaudu ega ka selle vormi mõju kaudu, siis kuidas sisu tekib? Ja lõppude lõpuks, mida ei looda sisu vaid vormi kaudu?
1 “Üha sagedasem ristmeedia kasutamine nüüdisteatris võiks ideaalis kujutada endast vormivahendite sünteesi, kus eesmärk pole meediumide demonstreerimine, vaid sulam nende algupärases tähenduses: meedium kui vahendaja ja kanaldaja, aistingute tekitaja ja nende pinnalt tõlgenduste looja”.
2 “Lavaruumi on kahtlemata loodud kompositsiooniline tervik, ent ei saa öelda, et osiste seast ei kerkiks aeg-ajalt esile dominante”.
3 “Zubko lavastuse kõik komponendid on viimistletud ja kõnekad, ent teiste seas tuleb esile just visuaal-auditiivne pool, samuti on fookuses keha ja selle liikumine”.
4 “Just keha, mitte subjekt, etendaja või isik, inimkeha, millel on pea asemel otsas valgustatud servadega kuubik”.
5 “Madalad kumisevad helisagedused, põhjatust peakastist kumav lavaruumi skaneeriv valgus, etendaja intensiivne seisundilisus ja objektkeha õõvastav nihestatus tekitavad kahetise simulaakrumi”.
6 “Publik on ühelt poolt apokalüptilises kujundiruumis, mille keskmes on keha kui objekt, teiselt poolt tunnetab vaataja ka oma keha ja teadvuse mõõtmete hõlmamatust kui subjektiivset illusiooni”.
7 “Teatud hetkedel on Zubko oma kehast justkui eraldatud, lahutatud entiteet tehnoloogiliste ja digitaalsete meediumide ristumisväljal, ent koreograafia annab märku ka aistingulisest kehatehnikast”.
8 “Liikumise muskulatuuriplastika mõjub keha muundavalt, keha subjektsus ja objektsus on siin konstantses hõõrdumises”.
9 “Rauno Zubko uuslavastuses lastakse publikul kuulates näha, vaadates kuulda, tajuda liikudes paigalseisu ning paigal olles oma ja Teise liikumist”.
10 “Kahtlemata ei looda lavastuses “Binaural vision” sisu vaid vormi või selle efekti kaudu”.
