Pärast Henrik Kalmeti lavastust “A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” toimunud vestlust publikuga tegin kindla otsuse - nad on lollakad. Pole mõtet muretseda ja pabistada kunstnike pärast, kes ei tea, mis nad teevad. Süüdimatud inimesed ei ole süüdi. Toon ära vaid ühe totaalse lolluse - kui kõlas küsimus, et kuidas see olukord tundub teile, kui “5 inimest” * publikust mõistab tsitaati aga ülejäänud 120-l pole aimugi, et see tsitaat oli? Vastuseks kõlas kaks vastandlikku seisukohta - näitleja ütles, et see oli tsitaat, dramaturg aga väitis, et see ei olnud tsitaat.
Aga mis tundub endiselt huvitav on see, et miks meie “5 inimest” närvi läksime.
- Henrikul õnnestus meid provotseerida, aga siis eemaldus oma provokatiivsetest väljaütlemistest ja palus, et me näeksime pealkirjast kaugemale.
- Kui siis püüdsime pealkirjast kaugemale näha, ei olnud enam midagi vaadata. Sellisel juhul oli lavastus tühi, mõttetu ja sisutu. Vormimängud olid loetavad, aga sisu puudus või kui oligi, siis ei osanud mina seda kuidagi tõsiselt võtta. Kui ameerika pärismaalased sümboliseerivad Henrikule millegi tõeliselt isikliku algust ja nutellaga ülevalatud pruun keha sümboliseerib toidu teemasid, siis sel hetkel jooksis minu mõistus kokku.
- Miks me ei saa võtta Henrikut ja Pauli kui noori, esimesi samme tegevaid kunstnikke? No ei saanud tõesti, nad on 28 aastased professionaalsed teatritegijad, kes on riigi palgal ja tunnustatud üldsuse poolt juba mitmeid aastaid. Isegi kui nad teevad oma esimesi ausaid samme, siis see ei tähenda, et sellesse peaks suhtuma kriitikavabalt. Ma lihtsalt ei osanud võtta neid lollakatena.
- Meil “5 inimesel” on omad dogmad. Nõus. Ja see oli üks tugevamaid avastusi. Kaasaegne etenduskunst on pungil täis reegleid, mida sa tegijana pead arvestama või vähemalt teadvustama. Pead, kui tahad sellel põllul provotseerida. On ka teine võimalus, tulla välja millegagi, mis on sinu oma - sinu väärtused, sinu ideed, mida sa hüüad julgelt välja ja kaitsed kuni surmani. Võibolla ei pääse sa festivalile, aga vähemalt oled ühe teo korda saatnud.
Pöörame siis suunda. Pole mõtet väikeste lastega riielda, kes tahavad olla nagu teised, aga lihtsalt ei viitsi vaadelda, millised need teised siis on, vaataks hoopis iseenda sisse. Olukorras, kus Eestis lihtsalt ei ole olemas analüüsivõimega teadlikku teoreetikut, kes suudaks “meie 5“ kahekümne aasta pikkust tööd professionaalselt ja vastandumise püüdeta analüüsida.
Maike Lond Malmborg ja Mart Kangro on oma töid näidanud paljudel kuulsatel ja mitte nii kuulsatel festivalidel üle kogu Euroopa. Minu hiigelajad jäid kümne aasta taha, siis kui veel ZUGAga lavastusi tegime. Sellest hetkest kui hakkasin soolodega jändama, kukkusin sellest turust ** kõrvale. Seega on olemas kunstnikud, keda kutsutakse festivalidele ja teised, keda ei kutsuta. Siin on ümberlükatud ka Pauli väide, et etenduskunst võrdub festivali tükk, sest vaatamata festivali turu ära kukkumisele, olen mänginud soolot ligi 20 korda, aga alati väljaspool festivale. Etenduskunsti tükk ja festivali tükk võivad osutuda küll üheks ja samaks, aga ei pruugi.
Maike on teinud viimase kolme aasta jooksul mitu tükki. Lähemal vaatlusel selgub, et Von Krahli Teatri egiidi all, Riina Maidrega tehtud esimene tükk pääses turule ja teine ei pääsenud. Kanuti Gildi SAALi egiidi all tehtud soolot on ta mänginud erinevatel festivalidel enam kui 40 korda. Seega ei ole määravaks asjaolu, kes tüki produtseeris.
Veel enam, eelviimase Maike tüki kaasprodutsendiks oli Belgia Kaaitheater, mis on kuulus oma rahvusvahelisuse poolest, seega kõik tingimused turul läbi lüüa olid olemas. Lavapartneriks ja idee autoriks oli erinevate festivalide püsiesineja Pieter De Buysser. Tulemuseks oli enam vähem ümmargune null, ei mingit edu festivaliturul. Seega ei ole tegemist kunstniku enda isiksusega, turg vaatleb ka konkreetset lavastust.
Maike tegi mulle terava märkuse, et äkki su soolo oli halb, et see on põhjus, miks sina ei sisenenud turule. Noh jah. Võimalik. Aga see konkreetne soolo ei olnud halb, seal oli palju puudujääke, nii nagu ka Maike enda soolos, mis pääses turule, aga see ei olnud halb.
Tegemist on palju keerulisema süsteemiga. Me üritame naiivselt ja lapsemeelselt uurida kompleksset süsteemi. Unustades ära, et tegemist on aegruumis toimivate protsessidega, kuhu on kaasatud päris inimesed ja nende suhted.
Turg vaatleb ühelt poolt kunstnikku ja tema etendust, teiselt poolt festivali ja kohalikku konteksti, ajas ja ruumis. Turg moodustub suhtes kuraatorite, kunstnike, publiku ja fondide ehk kultuuripoliitikute vahel. Jätan siinkohal vahele lõigu, mis peaks keskenduma iga üksiku turulüli ambitsioonile, vanusele, soole ja hetkeolukorrale, suhtes iseendasse ja lülis osalevasse teise, koos tema ambitsiooni, vanuse, soo ja hetkeolukorraga.
Mina üksiku kunstnikuna ei pea arvestama kogu maailma ajalugu, aga turg arvestab. Mina võin tegeleda näpuga ringi tõmbamisega omaenese armistunud kõhul, aga edasi tuleb vaadelda, kas turg suudab sellega suhestuda.
On ka võimalik vaadelda, mis suhestub ja seejärel tekitada oma teos, aga turg ei ole loll. Kui sa lähed ainult suhestuma, ilma, et sul midagi endal pakkuda oleks, siis jääd vahele ja oled ebausutav. Kõik peab klappima nagu iseenesest. Tavaliset kõik ei klapi. Ja kui me arvame, et inimene suudab olla täielikult isiklikus olevikus ja arvestada samal ajal üldist minevikku ja tulevikku, siis oleme valel teel.
Näiteks, kui ZUGA möllas maailmas, siis oli tegemist justkui ajarännakuga. Noored, lollakad ja ausad eesti kunstnikud läksid endale teadmata 40 aastat ajas tagasi, tegid kunsti, mida tehti Ameerikas 40 aastat tagasi, aga koht oli erinev. Nemad olid erinevad. Nad ei olnud need samad kunstnikud. Kuid suhe oli võimalik. Ja ennnäeimet saabuski festivalikutse New Yorki ja San Diegosse.
Võimalikkus on siin märksõna. Kõik on võimalik, kui vaatled asja enese poolt, mitte turu poolt. Ma saan liigutada sõrme kas paremale või vasakule. See sõltub minust ja see on minu võimuses, aga on siiski ettemääratud kuhu poole ma oma sõrme liigutan. Kõik sõltub asjaolust ja olukorrast. Jätan endale teadmise, et mul on võimalik teha mõlemat, aga mitte ühes hetkes. Mõlemale poole korraga ei saa sõrme liigutada - aeg tuleb mängu ja ruum tuleb mängu. Võib olla, et paremal pool on sein ees, mis aga kindel, samal ajal, nii paremale kui vasakule ma tõesti oma sõrme liigutada ei saa. Seega, mul on valik, aga ma siiski saan reaalselt teha ainult ühte asja. Minu valikud piiratakse kohe ära, kui tegu teostuma hakkab.
Mängu tuleb unistus, plaan, tulevik. Alla andes ja tunnistades turu ülemvõimu minu üle ei ole võimalik luua midagi enneolematut ja päris enda oma. Turg ei taha suva pläma, turg tahab sind, erandliku, ainulaadse ja tugevana. Paradoksaalne olukord.
Seega on tegemist paratamatu juhuslikkusega, mille puhul paratamatus on see, mis antud tingimustes peab möödapääsmatult toimuma ja juhuslikkus see, mis võib aset leida ja võib ka mitte aset leida.
———————————————————————————————
* “5 inimest” - Kalmeti mõiste, mis tähendab vabakutselisi etenduskunstnikke, kes tavaliselt teevad oma töid Kanuti Gildi SAALis, aga mitte ainult.
** “sellest turust” - mõiste, mida kõik tunnustavad. On olemas selline asi nagu festivali turg, aga kuidas see töötab, keegi ei tea.
Kaja Kann
LISA: Vastukaja 26.02.16 Kanuti Gildi SAALis toimunud Henrik Kalmeti / Kinoteatri lavastuse „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“ etendusele järgnenud avalikule vestlusele lavastuse autoritega. Järgmised etendused 14+15+16+20+21.03 Kanuti Gildi SAALis.
https://saal.ee/et/performance/3842
