Miks teatrisse, miks etendust vaatama? Vaatajat võiks ajendada kaks vajadust; meelelahutus ning tahtmine kogeda - kogeda midagi erilist. Meelelahutusega tundub olevat lihtne, meelelahutusliku kaupa on lademes. Elame maailmas, mis igal võimalikul juhul pakub meile meelelahutust. Kas me ka tarbrime meile pakutavat, nii nagu seda meelelahutuse tootjad seda on ettenäinud? Arvatavasti mitte, me reprodutseerime pakutavast oma toote, vastavalt kultuurilise taustale, mis meil parajasti on. Kuid siiski, võiks eeldada, et meie meel on lahutatud.
Võiks isegi nentida, et meel on lahutatud meist enestest. Me oleme mingis teises olekus, olekus mida kuvas minule ka Maria läbi oma etenduse. Inimene, kes on elus, kuid arvab ennast olevat surnud (Cotardi sündroom). Etendus kuvas meele lahutust drastilisemalt. Ehk siis kuidas inimene võib tänases ühiskonnas ennast tunda lahutatud iseendast. Seesuguseks lahutuseks on loodud viimasel ajal häid lahendusi, mis juhatavad inimese virtuaalsusesse, ilma et ta peaks tegutsema reaalsusega. Esmapilgul tundub seesugune lahutatus traagiline, kuna võiks arvata, et see mõjutab inimest. Samas lahutatud meelega on kindlasti kergem olla ning arvatavasti ka surnud, on kergem olla.
Ka Walter Benjamin arvas, et lahutatud meelega tarbija on manipuleeritavam, kui süvenev inimene. Süveneda saab kunstiteosesse, kultusobjekti. Kuid meelt saab lahutada peaaegu kõigega. Lahutatud meelega inimest on lihtsam harjutada erinevate uskumustega ning seeläbi ka kujundada tema väärtushinnanguid.
Tõepoolest võib tunduda, et ühiskond meie ümber püüab meid manipuleerida. Seda seisukohta evisid ka Frankfurdi koolkonna neomarksistlikku ühiskonnateoreetikud ning olid pessimistlikult meelestatud ühiskonna vastu, mida valitsevad majanduslikud suhted, eelkõige on saanud valitsejaks tehnoloogia ning sellest tulenev masstoodang. Vandenõulik oleks näha kardinate taga puppet-master'it, kes osavalt meie kõikidega mängib, mingi temale teada eesmärgi nimel. Kuid lihtsam oleks tõdeda, et ühiskondlik korraldus, mis on meie endi sünnitis, kuid seesugune korraldus ei pruugi kõikide aspektidega, meile kõige paremini sobida. Tekkidades olukordi, kus me ei tunne enam elus.
Frankfurdi mehed tundsid pidevat muret kunsti pärast, selle kadumise pärast. Muutused, mida nad pärast II maailmasõda nägid, põhiliselt kunsti ja meelelahutuse vallas olid mõjutatud tehnoloogia poolt. Tehnoloogia muutis maailma ja ühes sellega ka kunsti. Võimalus valmistada lõputuid koopiaid, jäljendada, korrata ning korrata – seesugune suundumus morjendas härraseid, kes olid harjunud nägema kunsti kui midagi erakordset, unikaalset – siin ja praegu. Nende jaoks said kurjajuurteks, fotograafia ja film, kõik mis läbi objektiivi käis madaldas esitust. Siinkirjutaja õnneks leidsid nad viimase pelgupaiga teatrist. Kus esituse eripära, tagab „siin ja praegu“ efekti, säilib unikaalsus. Kuid kas tõesti on etenduskunst, mis on säilinud ainsa pühapaigana, kus kunst võib enda tiibu sirutada? Ega vist. Näeme, et isegi läbi „labastava“ objektiivi on võimalik pakkuda uut ja huvitavat. Siit nähtub, kaubad ei ole üksinda turul, olgu siis nendeks kunstiteosed või meelelahutustooted. Pidev konkurents. Ka klassikud nagu näiteks Shakespeare, pidi etendust ette valmistades arvestama, et konkureerib turul pakutavaga. Temal tuli konkureerida isegi tantsiva karuga, mis oli Londonis populaarsust kogunud ( mitte teadaolev fakt). Eelnevaga tüürin sinna poole, et ka kõrg – või alternatiivkultuuri kuuluv teos peab osalema turul. W. Benjamin tõdes, et kunstiteose retseptsioon toimub erinevate aktsentidega, mille hulgast kerkivad esile kaks polaarset: kultusväärtus ja eksponeerimisväärtus. Kultusväärtus omakorda kannab kunstiteose väärtusi, kui võib nii nimetada. Kas selleks on siis; sakraalne väärtus, ilu või mõni ühiskondlik sotsiaalne väärtus.
Eksponeerimisväärtuse määrab kunstiteose populaarsus, ehk siis kui palju see vaatajale korda läheb. Teisiti nimetades, ühiskondlik tähendus. Tavalist (kas siis kunsti või meelelahutust) nauditakse kriitika vabalt, sõnumid on kättesaadavad ja nauditavad. Mis justkui ei taga teosele seda õiget /kõrgemat kunstiväärtust.
Võiks arvata, et motivatsiooniks kunstniku ja publiku jaoks võiks olla just see esimene – kultusväärtus, mõtestades kunstiteost ennast. Kuid siin on neil kahel mõistel konflikt. Nimelt kui etendus on ühiskondlikult vastuvõetav ning kriitiline suhtumine väheneb, seda enam suureneb nautiv hoiak. Nautiv hoiak tagab omakorda teosele juurdepääsu, mis võiks ju justkui olla teose eesmärk. Kuid just ligipääsmatus annab teosele erilisusele, võiks nimetada erilise väärtuse.
Tekib küsimus, kui me läheme etendusele, kas me ootame sealt naudingut või otsime midagi uut, erutavat, ligipääsmatut ja samas ka võõrast – mis ei saa olla nauditav ega kättesaadav. Kui astume Kanuti Gildi saali sisse, siis jääb õhku küsimus, milliseks teoseks Mademoiselle X kujuneb, kas kättesaadavaks või ligipääsmatuks?
Rääkisin ka Mariaga ning temasõnul ajendas teda eelkõige küsimused, mis temas endas tekkisid. Etendus ja interaktsioon publikuga annab selgust kunstnikule endale. Seda võiks pidada siiraks ajendiks kunstniku puhul. Mis paraku omakorda tõstatab küsimuse publiku poolt. Kas vaataja evib samasuguseid küsimusi ning otsib vastuseid analoogsetele küsimustele nagu kunstnik? Kas koos mõeldes jõuavad nad vastusteni? Kas selline vastuste otsime on kõrgema väärtuse poole pürgimine?
Või siis siseneb ta saali nautiva hoiakuga? Maria arvas, kui tema etendust võtta kommunikatsiooniaktina, siis tema on positsioonis, mis võimaldab esitada dominant – hegemoonilikult positsioonilt sõnumeid. See tundub lavalise esitluse puhul tavaline, publik on sõnumisaaja rollis, ega oma enda ambitsioone etenduse kulgemisele. Samas märkis Maria, et tema soov oleks saata sõnumeid, mis muudab ta positsiooni kaubeldavaks. Kaubeldav positsioon annab saajale/ vaatajale võimaluse kujundada oma sõnum, saadud sõnumist. Maria märkis, et võttes tagasi vaataja reproduktsiooni ja kasutades, peegeldades seda edasi, omab tema etenduses tähtsat osa. Sellest tulevalt asetati publik ka lavale, mis tagas suurema kontakti ja ühtlasi peegelduse. Mis oli esitaja eesmärgiks.
Seega võiks tõdeda, et antud etendus olla intellektuaalne suhtlus, milles on kahepoolne kasu. Või siis on publiku ajendiks saada osa kunstniku ängist ja sisekaemus protsessist. Nautides tema hingelisi piinu ja otsingut? Seegi tundub tõenäoline, kuna enamus kunstiteoste puhul, mis omavad kultusliku väärtust, ei oma dialoogi võimalust kunstniku endaga. Antud asjaolu täheldas ka kunstnik ise, Maria nentis, „et kui teed video ära, siis seda enam ei saa mõjutada. Kui olen ise etenduses, siis saan seda ise mingil määral kontrollida, mõjutada. Mõnikord, isegi väga kardinaalselt. Kui töö on valmis, siis ei saa seda kontrollida. Etenduses on muutus, tänu publiku reaktsioonile lihtsam ning saan vastavalt muuta etenduse käiku.“
Etenduskunst annab kunstnikule suurema kontrolli, kui teised kunstivormid. Jääb vaid haletseda neid kunstnike või teisi tootjaid, kes peavad loobuma oma loomingu kontrollist. Isegi helilooja, kes on täpsed juhised andnud, kuidas tema loomingut peab esitama, ei saa pärast avaldamist enam kindel olla, et tema tahtmist täidetakse. Isegi tema eluajal, rääkimata ajast mil nad hingavad.
Etendusele väärtuse saab anda ainult publik, vaataja. Süvenev/sisenev või siis lahutatud meelega vaataja.
Süvenev/sisenev võiks olla vaataja, kes näeb ja mõtleb kaasa, selline vaataja, kes saab etendusest sõnumi, kuid asub seda reprodutseerima, enda jaoks. Seesugune vaataja ja kunstniku suhe on väärtust andev. See väärtus on mõlemapoolne nii-öelda kasulik tehing. Meelelahutuslik etendus kannab olulist rolli ühiskonnas, meelelahutust on vaja, kohati tundub et rohkem kui vajadust mõelda. Lugude jutustamine on olnud ajendatud meelelahutusest, samas on see tegevus kandnud enda alati mõtet. Võib olla ei ole seda seal palju olnud, kuid väita, et vanaema jutustatud muinasjutt on mõttetu.
Kuid tagasi Maria etenduse juurde, mul jäi kripeldama publiku osa selles. Kas elasid nad Maria eneseotsingule kaasa või lahendasid nad enda sees samasuguseid probleeme? Siit koorub suurem küsimus, mis on etenduse ülesanne?
Kui võtta eelduseks, et etendus lähtub kunstnikust endast, siis ei saa eeldada et etenduse sisu võiks pakkuda vaatajatele mingeid vastuseid. Võib vaid loota, et tekib vau- moment, seda ma just tunnen ja mõtlen. Siin tekibki sõnumi edastamise huvitav pool, selle vastuvõtmine on alati subjektiivne. Ehk siis täiesti ebaaus edastaja, antud juhul Maria vastu.
Kui ma enda näitel seda avaksin, siis minagi noppisin pimedast saalist enda jaoks mõttekilde välja, mis võisid haakuda Maria edastatuga, kuid samas ei pruukinud ka, kuna mind mõjutasid eesmärgid, miks ma sinna saali sattusin. Tekib küsimus, kas kriitikuid või etenduste mõtestajat on üldse mõtet saali lasta?
Mina panin Maria kohe etenduse alguses enda jaoks ühiskondliku konteksti, nägin kuidas indiviid on kadunud tehnoloogilises maailmas, kus masstootmine on digitaal maailmast veelgi hoogu juurde saanud. Kordamine, kui masstoodangu olemusi saadab meid selles maailmas ning Maria tegelaskuju näitas ka pidevat kordust. Oma tegevusega, installatsioonidega ning kogu kontseptsiooniga.
Teise aspektina jäi silma vangistus, vangistus kehasse ning keskkonda, mis meid maailmas ümbritseb. Kuidas maailm oma pidevalt üle külvab; lausa oksendab veripunast joovastavat vedeliku, nagu purskkaev, mis Marial oli mannekeenina üles seatud. See vedelik on korduv, mis pumbatakse läbi üha uuesti ja tarvitatakse üha uuesti. Võigas, kuid kõnekas esitlus masstoodangust. Lisaks vangistas Maria ise ennast, enda seest tulenevaga, ennast köites - ketiga. Samas nägi laval ka inimese enda eksponeerimist, kas või inimlühtri kujul, mis on põhjustatud ümbritseva survest.
Kas kõik eelnev võib inimeses tekitada võõranduse maailmast - zombistumise. Arvan, et saab. Tunne, et kaod inimesena ühiskonnast, sured ning samas elad. Elav surnu. Olles maailmas, kus meie meel on lahutatud, ennem kui me jõuame midagi valida, siis on see juba lisatud meie Facebook`i avalehele.
Siin võiks näha Artaud, arvas teater peab olema šokeeriv ning äratama meid üles. Kuid kas oli seda efekti?
Pigem mitte, vaatajad olid tulnud kaema teadvustatult, teades millises saalis etendus aset leiab, milline artist lugu jutustab ja millist etendust nad näevad. Efekt võiks tekkida juhul kui saaks publikut vahetada, need kes sõõris ümber basseini seisid, peaks uute mõtete tarvis teleporteeruma Draamateatri saali ning sealne publik, peaks kuidagi mahtuma Kanuti Gildi kitsukesse saali. Sel juhul võiks Antonin Artaud prantsuse mullas rahus puhata. Puhata rahulolevat, et teater äratab inimesi oma zombilikust unest, teatril on ühiskondlik roll, mis võimaldab väljendusrikastel inimestel juhtida tähelepanu ühiskondlikele kitsaskohtadele. Kasvõi kunstniku enese tundmuste pealt, riivates vaataja tundestruktuuri. Just riivates, kui kunstnik edastab juba sõnumit, mis vaataja tundestruktuuriga ühtib, siis on ta jõudnud meelelahutuse sfääri ning kunsti võimalus maailma muuta, kahaneb drastiliselt. Seesugune asjaolu on juba kurb. Kui etendusele jääb vaid kirjeldav funktsioon.
Foto: Alan Proosa
