Viimases artiklis teatripreemia nominatsioonide kohta kirjeldasin enda peas olevat segadust ja püüdsin ebaõnnestunult leida seda kõige-kõige paremat. Nüüd, pärast Ugala teatris toimunud auhindade kätteandmise pidu olen kindel, et „Paradiis“ võitis. Von Krahli Teatris mängitud, Lauri Lagle lavastatud ja kogu meeskonna tehtud lavastus „Paradiis“ tegi midagi palju enamat, kui oli parim. Isegi võiks öelda, et parima lavastuse preemia oleks rikkunud ja vähendanud „Paradiisi“ kui võitja positsiooni. Aga sellest sain ma aru alles Viljandist Tallinna poole sõites ja eileõhtusi vestlusi meenutades.
Selle mõttekäigu käivitas kriitikupreemia võitja Luule Epner, kes pälvis laureaaditiitli parima artikli eest „Kaks tundi paradiisis”, mis ilmus ajakirja Teater Muusika Kino 2016. aasta oktoobrinumbris ja avaldati ka ERRi kultuuriportaalis http://www.temuki.ee/archives/1421 Aplaus, mis parima kuulutamise hetkel saalis algas, oli kindel, pikk ja soe. Auhinda vastu võttes lausus Epner, et ta ei ole väga kiire kirjutaja, et ta vajab lavastust, mis teda inspireeriks ja eelmisel aastal oli selleks „Paradiis“. Samuti pälvis üks „Paradiisi“ tegijatest Mari Abel parima naiskõrvalosatäitja preemia. Kui arvestada ainult „Paradiisi“ konteksti, siis kõlab imelikult Mari kui kõrvalosatäitja staatus, aga ka selles on oma point. Noh ja siis veel Lauri Lagle, kui parim noor lavastaja. Me ei tea ega tahagi teada, kes mida täpselt tegi, aga kõne all olev lavastus andis võimaluse olla parim nii Lauril, Maril kui ka Luulel. Kõik teatraalid teadsid Luule Epneri artiklit, kõik olid selle üle uhked, pole kindel, kas kõik ka seda lugenud on või olid. Mida Luule tegi, oli see, et ta lihtsalt vaatles ja analüüsis Eesti teatris toimuvat. Ta ei vastandanud uut ja vana teatrit, ta lihtsalt kehtestas teksti kaudu selle, mis praegu on. Ja kui keegi tahab sellega mitte nõustuda, siis ta elab illusioonis ja soovmõtlemises edasi. Keegi avaldas kahtlust, et eks Eero Epner ole ka sellega kuidagi seotud. No loomulikult on. Aga see seotus on läbi selle, et Eero on olemas ja teeb oma tööd ja Eero ema Luule ei vaatle seda kui lastehaigust, miskit kummalist ja ajutist nähtust, mis läheb üle. Kasutades Luule enda seletusi, saab öelda, et tegemist oli tõelise kohaloluga, Luule oli kohal, ta jagas „Paradiisiga“ sama aega ja ruumi, kuid see ruum, kus „Paradiis“ tehti, ei ole ainult Von Krahli lava, vaid kogu Eesti teatri ruum ja aeg.
Väga hea, et „Paradiis“ ei olnud parim. „Paradiis“ kui sümbol igavesele teisele, kes survestab, nihestab, pressib ja tõmbub tagasi. Selline ei ole täht, kes kindlana särab, selles Paradiisis on arvestatud kogu kosmos.
Kaja Kann
