Sissejuhatus
Kasutan Henri Hüti meetodit ja püüan internetikeskkonnast üles leida Magasini. Tulemus: suured kauplused, mesilastaru osa, magasin lyrics, images, ait, padrunisalv, ladu, pinumälu, etenduskunstide magasin. Magasin on osa millestki suuremast, kus hoiustatakse etenduskunstide kohta käivaid sõnu ja pilte. Magasin on olnud aktiivne kaks aastat. Idee autor Mart Kangro ei ole veel ühtegi teksti sinna paigutanud, mida aga ei saa aga öelda esimese hooaja toimetaja Maike Lond Malmborgi kohta. Kui sait avada, on tema kirjutatud ja avaldatud manifest endiselt väärtuslikul esimesel kohal. Päris esimene tekst ilmus 12. 01. 2016 ja viimane 28. 12. 2017.
Minevik ja selle tulemused
Magasini algus oli kaunilt väljendades isetekkeline. Siiski on tegemist puhta valega, ise ei kirjuta end ükski raamat, veel vähem ei satu koodide sisse read ja sõnad, mis siis veebilehel teksti või pildina avalduvad. Mihkel Putrinš lõi keskkonna ja Annika Üprus asus tekste sisestama, raskusi trotsides on nad seda koostöös teinud kõik need kaks ja pool aastat. 2016. esimene poolaasta sadasid tekstid taevast, neid ei pidanud meelitama ega tellima, alguses ka mitte toimetama. Kõik oli lubatud, kaasaarvatud rohked kirjavead.
Taevast sadas 15 teksti (12.01.2016–10.05.2016).
Maike Lond Malmborgi hooajal ilmus 30 teksti (12.05.2016–01.03.2017),
Kaja Kannu toimetatud hooajal on ilmunud 17 teksti (03.03.2017–…).
Autorite kaupa:
Kaja Kann – 23 teksti,
Henri Hütt – 9 teksti,
Maike Lond Malmborg – 8 teksti,
Alissa Šnaider – 8 teksti,
Epp Kubu – 6 teksti,
Maarja Kalmre – 6 teksti,
Hanno Soans – 1 tekst,
Raho Aadla – 1 tekst,
Olga Tsvetkova – 1 tekst,
Üüve-Lydia Toompere – 1 tekst,
Ilmar Branno – 1 tekst,
Marie Pullerits – 1 tekst,
Marta ja Edgar Vunsh – 1 tekst,
Nele Suisalu – 1 tekst,
Maarja Tõnisson – 1 tekst,
Mihkel Ilus – 1 tekst (tegemist on fenomeniga, kus autori palvel eemaldati tekst veebist, kuna kaotas oma aktuaalsuse).
KOKKU 17 kirjutajat ja 52 teksti.
Kaasa rääkisid, kas reaalselt või irreaalselt, enda või teiste suu läbi ka: Chungin, Jürgen Rooste, Sveta Grigorjeva, Eneli Järs, Carmina Trash, Hendrik Toompere, Henrik Kalmet, Elmo Nüganen, Paul Piik, Priit Raud, Joanna Kalm, Veiko Märka, Madis Kolk, Keiu Virro, Kadi Herkül, Pille-Riin Purje, Madli Pesti, Heili Sibrits, Lauri Lagle, Mart Kangro, Riina Maidre, Maria Metsalu, Tea Teearu, Maria-Netti Nüganen, Johhan Rosenberg, Jette Loone Hermanis, Janez Jansa, Eero Epner, Marko Raat, Rene ja Carmel Köster, Rauno Zubko, Siim Reispass, Evelyn Raudsepp, Hendrik Kaljujärv, Karl Saks, Mairika Plakso, Taavi Kerikmäe, Siim Tuksam, Sille Pihlak, Kädi Metsoja, Emer Värk, Luule Epner, Katariina Unt, Madlen Hirtentreu, Mihkel Tomberg, Ele Viskus, Iggy Lond Malmborg, Triinu Aron, Sandra Jõgeva, Mart Kangro, Kristin Made, Kadri Sirel, Kaspar Aus, Nils Hindi, Malle Maltis, Annika Üprus, Erle Loonurm, Rebeka Põldsam, Kinoteater, Teater NO99, Baltoscandal, Hiiumaa TantsuFestival, Vaba Lava, STL, NuPerformance, SAAL Biennaal, Olmeulmad.
Asutajad, panustajad ja Magasinile väga olulised inimesed Annika Üprus, Mart Kangro, Priit Raud ja Eneli Järs ei kirjutanud ühtegi teksti, ka ei joonistanud pilti. Tüüpe on näha ja kuulda olnud peameedias ja NO-teatri, Von Krahli Teatri, EKKMi ja Kanuti Gildi SAALi ühises ajakirjas TSOON, mitte aga Magasinis.
Ilmumata on jäänud vähemalt 3 intervjuud – Sõltumatu Tantsu Lava produtsendi Triinu Aroniga, kellega tuli juttu tantsupreemiatest, Hendrik Kaljujärvega, kes proovis kirjeldada oma isiklikku arusaamist kunstist ning Annika Üprusega, kellega arutleti SAAL Biennaali järgseid muljeid. Mitteilmumise põhjuseks oli intervjueeritute soov pärast lõpptulemuse lugemist, samuti ei soovinud nad seda muuta.
Statistika päriselt ei klapi, sest mõned tekstid on kirjutatud kahe- või kolmekesi ja mõned tekstid ei olegi tekstid, mõni oli, aga enam ei ole. Ärge heitke meelt, sageli on võimalik ka, et 2 + 4 ei ole alati 6, vabalt võib olla 7.
Kahe aasta jooksul on Magasin saanud ka ühe preemia – Sõltumatu Tantsuauhinna, 500 eurot, mis investeeriti Magasini tagasi. Raha suurendati Eesti Kultuurkapitali abiga ja korraldati Pardimäe Lokaalis kaks laagrit, mille tulemused on saidil uhkelt näha.
Olevik ja selle probleemid.
Olevikku on raske määratleda, tean, et on oodata veel üht uut formaadi muudatust, nimelt ootavad oma avaldamise järge videoteosed. Ja tean, et kirjutan praegusel hetkel täpselt neid sõnu, mida te loete samuti omaenda isiklikus olevikus. Minu jaoks on see siis juba minevik. Tean veel, et liikvel on olnud erinevaid jutte. Näiteks, et need kategooriad, mis on tekstide juures, ei kehti, nendest on raske aru saada, need ei ütle midagi, seosed on suvalised.
Epp asus asja kallale asjalikult ja pakkus järgmise lahterduse:
ARVUSTUS
Kõrvalpilk, peegeldus, kriitikanooled, arvamus, avastus, mõtisklus, vaatlus, kogemus, essee, kõrvalepõrge, mõtted, panoraam, kommentaar, sulesõda, poleemika.
ETENDUSKUNSTIDEST
Äkki jätakski nii? Etenduskunstide orbiit, Etenduskunstide maailm.
KUNSTITEOS
Looming, objekt, ego(tripp), oopus, idee, kunsttükk, tegu, magnet, välgatus, plahvatus, sõnum, puzzle...trikk...
REPORTAAŽ
Märge, märkmed, päevik, dokument...ülestähendused, teated, kirjeldus...
INTERVJUU
Meeldib Vestlus rohkem kui Intervjuu... Pakun veel omalt poolt sõnu: Dialoog...küsimused/vastused...kohtumine, portreed...Pingpong.
Alissa läks žanrite kohale uitama ja pakkus tuusad keywordid:
Diary/Journal/Notes, Everything Else, Reviews, Wonderings, Echo, Post Internet, Humanity, Art, Literature, Events, Things, Something Else, Something Completely Different, Urgent, Emerging Stuff, Unexpected, Absolutely Unnecessary, Non textual effort, Discussion, Dialogue, Monologue, Now, Here, There, Not here not there, Nothing-Everything, Disclosure, Statement/Manifest, Kitchen Talk–Red Room Talk
Henri ütles selle peale VAU!, mina nõudsin, et iga kategooria peab olema teisest erinev, et ei saa lubada kattuvusi, muidu pole tegemist erinevate kategooriatega, vaid hinnanguga tekstile ja siis kirjutas Maarja e-maili:
Tere,
mulle meeldivad Epu jaotused, kuna need üpris sirgjooneliselt selged. Samas meeldivad Alissa omad, kuna need ütlevad rohkemat kui Epu omad. Äkki on võimalik jaotada artiklid Epu pakutud jaotuse järgi ja kuidagi neid märksõnu panna artikli/inteka vms ette veel lisaks. Ühesõnaga in person toimuks paremini see brainstorm.
Homme saan alates nii 14st vms, enne olen Kanutis proovis.
Maarja
Noh ja edasi läks nagu ikka, keegi on Viljandis ja keegi Tartus. Keegi tahab ühte ja keegi teist. Ikka see vana hea olukord, kus tahetakse saada kahte asja korraga. Olukord on siiani lahendamata.
Kuna meil on suurepärane hulk väga häid tekste, siis oleks patt kurta mittekirjutamise pärast aga siiski näen seda probleemina just kontekstis, kus kuhugi mujale kirjutamine ja arvamuse avaldamine tundub kuidagi lihtsam või siis mõttekam tegevus. Ühe põhjusena on näiteks välja toodud, et ma ei pea oma arvamust kirja panema, mulle piisab, kui ma räägin silmast silma kunstnikutega.
Teine põhjus on loomulikult raha ja raha mitte niivõrd kui raha, vaid kirjutaja aja, mõtte ja panuse väärtustamine. Meie mõtetest on läbi käinud erinevad väärtustamise skeemid, et teha kirjutajale välja mõni välisfestivali külastus, sahkerdada pileteid, see kõik oleks võimalik, aga no lihtsalt ei viitsi. Isiklikult olen ükskõik millisele huvilisele valmis piletid sahkerdama, ükskõik kuhu, ilma igasuguse eesmärgita. Mida ma ei viitsi, on ametlikult Magasini nime all ükskõik mida teha. No ja siis vastab kirjutaja mulle ka, et ei viitsi. Mõistan vägagi hästi soovi, mida Annika Üprus ühel koosolekul väljendas, et autorid peavad ise tahtma kirjutada, tema ei ole kelleltki tellinud ühtegi lugu ega kavatse seda ka teha. Mina tõlgendan seda vabaduse kaotusena. Me ei loo institutsiooni, mis hakkab igakuise ilmumise nimel kokkuklopsimise tööd tegema. No ja siis kirjutabki kirjutaja siis kui tahab ja sellele, kellele tahab. Magasini toimetaja amet näib võimatu: toimeta nii, et sa ei toimeta. Tekita tekste nii, et sa ei telli. Sellise meetodi puhul näen vaid ühte võimalust – tuleb räigelt provotseerida. Küll keegi närvi läheb ja kirjutama hakkab.
See aeg on aga läbi. Keegi ei jaksa kogu paska enda peale võtta ja siis külma nahaga sõprade ees naeratada, et see oli vaid minu töö, sorri. Ka toimetajale peab jääma vabadus mitte teha tööd, vaid uskuda, et asjad ise ilmnevad, kui piisavalt pikalt oodata.
Veel üks võimalus autori väärtustamiseks on see, kui Magasin oleks ise väärtuslik, et inimesed tahavad oma tekste just meil avaldada. Kirjutajale on see pakkumine ahvatlev. Iga kirjutaja tahab, et tema sõnum hakkaks kajama, et see tekitaks diskussiooni, et tema väited lükataks ümber või teostataks. Selles asjas on Magasin eriti võimetu. On ilmunud rida super häid tähelepanekuid, kultuuripoliitilist arutelu oleks küllaga, aga kõik seisab kui vesi. Viimane Henri Hüti, Maarja Kalmre ja Epp Kubu Kultuuripolitsei põhikiri oli fenomen. Ajal kui EKRE keelab NO-teatrit ja Kenderi protsess on lõppenud, ei tegele kaasaegse etenduskunsti tegijad poliitilisel väljal üksteise pihta kivide loopimisega, vaid kutsuvad üles tõsiselt mõtlema kunstniku enda väärtuste peale. Etteheiteid on nii institutsioonidele kui ka kunstnikutele, tegeletakse palgiga iseenda silmas. Veel üheks näiteks võiks olla, et teatriteoreetikud, kes otsivad sõnade taha sisu, teeksid meiega koostööd. Olen neli korda nii ametlikus kui ka mitte ametlikus vormis pöördunud Tiia Sippoli poole, kes on moodustanud ümarlaua, et vähemalt viis etenduskunsti alast mõistet ära defineerida. Vastuseks on olnud midagi niisugust, et ega me midagi nii tõsist kah ei tee, et teid kaasata. Need jutud peavad kuidagi jõudma peameediasse ja riigi poolt toetatavatesse institutsioonidesse. STL-il on lugemistväärt kuukiri, Jürgen Rooste ja Sveta teevad head tööd. Jürgen, kes on riigi palgal, kasutab oma aega ja alatust kajastada parimaid palu ka ERRi kultuuriportaalis. Seal on lugejaskond palju laiem.
Mina toimetaja ootaksin abi Kanuti Gildi SAALilt, kelle rudiment me oleme. Väidan, võib olla veidi ülbelt, et asi, millega me tegeleme on Kanuti Gildi SAALi imagokujundus. Töötame nagu dramaturgid, ilma et keegi seda küsinud oleks. Ilma, et keegi seda sooviks. Selline suhe on vägivaldne ja ei käi hea tavaga kokku. Kujutage ette, et elate koos inimesega, kes iga päev teeb imelisi sööke, teie aga olete dieedil. Ta sunnib teid maitsma, analüüsima ja loodab, et te ükskord lõpuks ka kiidate tema roogasid. Teie aga ei taha süüa, teil on üks teine plaan, ainuke, milleks superkokk teile kasulik on, on see, et väljastpoolt jääb mulje, nagu te sööksite ja keegi ei hakka kahtlustama teid peatselt saabuvas anoreksias.
Tulevik
Eespool kirjeldatud kahel põhjusel on mul ka kaks ettepanekut.
Sulgeda magasin tema avamise päeval – Kanuti Gildi SAALi sünnipäeval.
Liikuda Kanuti Gildi SAALi alt ära mujale, kuhugi, kus on aktiivsem auditoorium ja atraktiivsem kirjutamise keskkond, kuhugi, kus meid tahetaks. Läheme näiteks NO-teatri alla, sõlmime ise lepingu Eero Epneriga ja hakkame oma parimaid palu avaldama ka nende poolt välja võideldud Postimehe vahel.
Head uut aastat ja super suur tänu kõigile, kes on kirjutanud ja ka neile kes on selle peale mõelnud, et kirjutada! Teie mõtteid ma lugeda ei suuda, aga tekste küll ja selle võrra on minu elu huvitavam. Aitäh selle eest!
