Alates septembrist 2022 olen MAGASINi toimetaja. Pean seda "statementi” alustama vabandust paludes. 2022. aasta alguses Kaja Kannule antud Teater. Muusika. Kino intervjuus [1] ütlesin, et ma ei tahaks olla MAGASINi toimetaja. Tsiteerin iseennast (rõve, aga olukord nõuab): “Muidugi suudan ma oma peas eraldada enda ja maja, kus ma töötan. Oleks põnev olla kriitiline selle maja suhtes, kus ma töötan, aga ikkagi ei saa ma töötajana seda ajakirja kujundada. Kui ma olen majakriitiline, siis olen ju ka enesekriitiline. Töötajana võtan ma kriitika omaks ja püüan asja muuta; minu asi ei ole maja väljastpoolt peegeldada. Pealegi ei ole ma ainuke lahe noor. Las teised teevad ka.” Vabandust, et kiiresti ümber mõtlesin.
Otsene või kaudne kriitika maja ja skeene suunas on kindlasti vajalik osa etenduskunstide veebiajakirja sisust, kuid kogu kriitikaga ei saagi kohe midagi peale hakata. Olen küll noor, entusiastlik ja kohati sinisilmne, kuid kõigi skeene probleemkohtade kiireks lahendamiseks puuduvad mul tööriistad. Kirjalik vahepeatus on probleemi lahendamiseks mõnel juhul vajalik.
Enesekriitika on täiesti okei ja kütan seda liini edasi.
Minust on veel väga palju lahedamaid noori ning loodan, et nad kõik on nõus MAGASINis oma mõtteid avaldama.
Lõpuks pean tõdema, et alustamine MAGASINi toimetajana on puhtpraktiline valik – olen viimased aasta aega niikuinii tegelenud selle adiministratiivtööga. Pigem paigutan iseennast vahelülina veebiajakirja ja kirjutaja vahele ning näen end salaspioonina, kes ei tee suurt midagi muud kui kuulab suitsunurgas vestlusi pealt, küsides, et “jou, sa sellest kirjutada ei taha?”
Toimetajana olen endiselt avatud kõigile pakkumistele – nii juba väljakujunenud stiiliga tekstidele, vormikatsetustele, pidevas muutumises olevatele ja ka teemast mööda kirjutistele. Hoian silmad-kõrvad lahti kõige osas, mis kunstnikke (ka individuaalses plaanis) kõnetab. Ja jah, võib-olla huvitavadki mind enim kitsaskohad, mille tekkimisele ehk isegi väljal töötades kaasa olen aidanud ning mille parandamisesse otseste tegevustega panustada ei oska. Skeenega on mul kujunenud omamoodi armastuse-vihkamise suhe. Ma ei saa siiani aru, miks osa asju on nii nagu on. Äkki aitab MAGASIN selles osas küsimusi muuta või vastuseid leida. Ning et oleks mainitud – kuigi töötan Kanuti Gildi SAALi majadramaturgina, ei saa MAGASINist SAALi promokanalit.
MAGASIN võiks olla väljaanne, kus asjalikkuse-kramplikkuse suhe on pole liialt tasakaalust ära. Nagu hästi kureeritud läbu.
Ideede põrgatamiseks, tekstide saatmiseks, küsimuste esitamiseks kirjuta heneliis@saal.ee!
Lõpetuseks tänan kõiki eelnevaid MAGASINi toimetajaid ning lisan siia ka Maike Londi 2016. aastal kirjutatud statementi:
“Life is a bitch and then you die ütleb sõber kunstnik olukordades, mis etenduskunstide puhul tihti ette tuleb - proovipäev on konarlik, lava vales mõõdus, minibaar on tühi, pea on tühi või tagantjärgi tõde vastuolus kõige eelnevaga, mis arvasid teadvat. Aga see pole ju kõik!
Etenduskunstide magasin on koht, kus one linerid on tagaplaanis; koht, mis avab ukse kunstnike ja külaliste mõtteprotsessidesse; kus saavad sõna nii tegijad, kui vaatajad. Sest etendus, nimelt, on ainult killuke selles komplekses ja põnevas võrgustikus, mida me etenduskunstiks kutsume.
Me ootame kaastööd kõigilt, kes antud žanriga seotud kas vaataja, partneri või loojana. Ootame kaastööd inimestelt, kes pole harjunud kirjutama, kuid soovivad; professionaalsetelt kriitikutelt, kellele traditsiooniline leheruum jääb kitsaks; kunstnikelt avamaks uksi etendustes laiutavate märgisüsteemide mõistmiseks.
Sinu materjal avaldatakse enamvähem toimetamata, sest see ruum ei ole harilik leheruum - pigem võib mõelda sellest kui katsebaasist, kus ideede, mõtete, tähelepanekute ja vastukajaga saab luua etenduskunstide alati muutumises olevat avatut diskursust.”
[1] Intervjuu
