Kunagi oli kõik teisiti - Baltoscandal häiris, ajas närvi, puudutas, tekitas sõpru ja vaenlasi, aga nüüd oli suva värk. Kunagi oli ka rohi rohelisem. Samas ma teadsin seda ette, aga ikkagi leidis Priit nipi kuidas mind kohale meelitada. Ta tegi pakkumise osaleda lavastaja Lacoste workshopis. Mina ütlesin jah ja sain vastutasuks tasuta öömaja. No see kuulus Lacoste, kes tuuritab mööda Euroopa festivale ja vorbib etendusi. Tema järgmine projekt tuleb tohutult huvitav. Ta korjab kokku tavakõnede kõneldud näidised kõigis 24-s Euroopa Liidu ametlikus keeles. Noh, pärast pinnapealset netis surfamist pakuti talle välja üks Laine Jänese kõne ja Tallinna Tehnikaülikooli reklaamlause “Tule kooli, siit leiad endale mehe”. Tema fookus ei olnud sisul vaid rütmil ja kordustel, et oleks põnev need lauludeks seada, mis siis proffide poolt maha lauldakse. Sotsiaalne kontekst teda ei huvita, poliitikaga ta ei tegele. Lavale pidi järgmine kord isegi päris klaver tulema, nii et see järgmine etendus saab olema ikka vägev. Pähh, pistab raha tasku ja tegeleb suva sitaga. Pidasin ta workshopis vastu 3 tundi ja siis lahkusin, ei taha kaasa aidata suva sita tootmisel.
Teen siis lühidalt.
Priit Raua kõik unistused on täitunud. Eesti kaasaegse etenduskunsti publik on suhteliselt laia silmaringiga. Nad ei ehmata enam ära kui konkreetset lugu ei ole või konkreetset teksti ei ole või konkreetset esinejatki ei ole. Samal ajal on kaasaegne etenduskunstnik läinud lihtsamaks, lavastused on professionaalselt disainitud pakendis ja töötavad. Töötavad selles mõttes, et kõigil on tore, kunstniku taotlus on selge ja lihtne. Keegi ei küsi piletiraha tagasi, isegi etenduselt välja kõndimine on saanud tavanormiks, see annab lavastusele veel ühe positiivse lisapunkti, vähemalt ühel inimesel ei olnud tore. Sinna ka kõik jääb, ikka on tore - tore, et vaatasid, tore, et välja kõndisid, tore, tore, tore. Soomlased küll süüdistasid Priitu machokultuuri levitamises, kuid ka nemad olid Baltoscandalile tulnud lootuses näha iseenda tehtud festivali. Facebooki seinal imestas Kimmo, et miks ta ei rääkinud festivalil kellegagi ja leidis põhjuse olevat kureerimises. Ma ei hakka siinkohal seda põnevat vestlust rassismist, seksismist ja kunstniku ning lava ümberhindamatusest ja väljakutsete puudumisest ära tooma. Otsige facebookist Kimmo Modig üles, tema vestlused on avalikud. Mitte ainult teater ei olnud macholik vaid seda oli ka meie teatripublik ja kõrvalt kiibitsejad. Neljapäeva varahommikul baaris kolme nokamütsis kuningat jälgides ei saanud enam naeru pidama. Nagu multifilmi tegelased, kes kõigest hingest ikka veel püüavad ennast tõestada ja kehtestada, vaidlevad omavahel kas Baltoscandali korraldamiseks oleks sobilikum olnud jaanipäev või juuli algus.
Mis edasi saab?
Sellist teatrit võiks teha Draamateatris või Linnateatris või mis iganes konservatiivses institutsioonis. Publik on neil ammu valmis kõike seda vastu võtma. Neile väga meeldiks kui lava pealt näpuga viibutataks ja läbi huumoriprisma moraali loetaks. Või laval olev enesega ja oma elatustasemega rahulolev tegelane vallatleb tõsistel teemadel teise enesega rahuloleva publikuliikmega. Kerge flirt, pärast on mõlemal hea meel ja saab asuda üheskoos kurtma Rakvere kehvade söögikohtade üle.
Siiski ühe nime ma leidsin - Šveitsi kunstnik Marie-Caroline Hominal, kes pääseb Priidu Baltoscandalile vaid vananeva Itaalia mehe kõrvaltegelasena. Publikule see etendus meeldis väga, nii tore oli näha vana meest, kes suudab ikka veel tantsida - jälle tore. Eks nüüd peab hakkama kulkast raha küsima, et tema üles leida. Selles tsikis tundub midagi olevat mida eesti publikule praegu veel näidata ei saa. Tema jaoks ei ole meie publik veel valmis. Tema ei kuulu Priidu unistuste maailma. Õnneks on ta päriselt olemas, mis sest, et mitte sellel festivali ja mitte Eestis. Ja on hea hea teada, et kõik minu unistused ei ole veel täitunud.
