Epp Kubu audioteos “Solvumisteni!:)” (kogutud folkloor, kuuldemäng 40 häälele, 13 min) etenduskunstide lühivormide festivalil made in estonia maraton 12. märtsil 2016.
Epp Kubu: „Räägin ma ise ja räägivad sõbrad, tuttavad, kontvõõrad, keda kohtasin kahe nädala jooksul 1.03.2016-11.03.2016.“
A: “Ma olen nii solvunud, et Kanuti Gildi SAAL ei võtnud mind Püha Vaimu SAALi residentuuri programmi. Samas käisid nad mulle peale, et osaleksin Maratonil.”
B: “Ma tavaliselt solvun selle peale, kui inimesed mind ei armasta. Eriti need inimesed, kes, noh niimoodi… kes ei sümpatiseeri mulle kasvõi sellepärast. Nad ei tea mind, vaata ja, samas ka ma ei meeldi neile juba ette. See mind solvab alati.
C: “Ma solvun väga sageli siis, kui mu mees ei tegele meie lapsega, sellepärast, et mulle näib, et ta ei austa minu aega ja peab minu tööd vähe oluliseks.”
D: “Ma ei ole solvunud. Ma aeg-ajalt olen kuri.”
E: “Mina solvusin ema peale, sest tema tänitas minu kallal kogu aeg ja siis ema solvus minu peale, et ma ei ole piisavalt……tänulik, jaa, et ma ei ole piisavalt tänulik. Tema aitab mind kogu aeg ja ma ei ole piisavalt tänulik. Siis ta solvus.”
F: “Ükskord ma solvusin su peale, sest sa jäid viis tundi minu juurde hiljaks.”
G: “Ma solvusin Pille peale, sest ta ütles, et mul on koledad hambad. Ma solvusin sellepärast, et tal oli heameel haiget teha. Mitte sellepärast, et ta ütles, et mul on koledad hambad. Aga ta on minu sõber.”
H: “I was insulted when I didn’t have any money and my girlfriend offered me some for the food. But she did it in a way that she looked down on me. And she didn’t understand what she is doing and how she is making me feel.”
I: “Ma olen enda isa peale solvunud, sellepärast, et ta mängib pidevalt arvutimänge. Juba aastaid.”
J: “Sa helistasid, et tule siis…tule Kalaranda….et teeme siin lõket ja grillime. Ja siis ma nagu tulin ja….aga ma ei leidnud sind ja siis sa ei vastanud telefonile ka. Ja siis ma nagu lolli näoga käisin ringi. Ma solvusin ja läksin minema lihtsalt.”
K: “Ma olen solvunud, et naistepäeva tähistamine Eestis on taandatud puhtalt sellele, et mehed kingivad naistele lilli.”
L: “Solvata saab inimest ainult siis, kui ta ise on….kui ta ise on….emotsionaalselt… annab selleks võimaluse, eks. Ja nii nagu teine inimene saab sind solvata, siis kui see inimene on sulle tähtis, nii, ma kardan, et näiteks maa, mis on sulle tähtis…..näiteks kodumaa oma suhtumisega….võib sind õnnelikuks teha või solvata. Ma kardan, et, kui ma kujutan ette, et ma oleksin pensionieas Eestis, siis see võiks mind solvata, et siin vanadesse inimestesse piisava respektiga ei suhtuta.”
M: “Selles mõttes, ma arvan, et sa ei ole mind solvanud, aga sa oled öelnud mulle mingeid asju, mis on………kuidas ma ütlen siis……..mis on mulle võibolla natukene haiget teinud.”
N: “Solvusin töö juures nii ära, et lõpetasin päeva pealt ja läksin koju. Ja avastasin, et kodu võtmed jäid tööle ja pidin sinna tagasi minema, solvununa.”
O: “See oli lapsepõlves. Ma olin koristanud ühe tiigi prügist tühjaks ja kõik selle prügi tiigi kõrvale pannud ja siis minu sõbrad ja õde viskasid kõik selle prügi tiiki tagasi. Siis ma olin kohutavalt solvunud.”
P: “Ma olen olnud su peale solvunud, kuna sa vedasid mind ühe olulise asjaga alt. Meil oli oma diil. Sa pidid midagi tegema minuga koos. Sul vist ei olnud aega. Sa ei suutnud sellest kokkuleppest kinni pidada. Ja kui ma sind sõimasin selle eest, siis sa rääkisid kuidas mina sind olin solvanud, mainimata seda, mis sa ise tegid.”
C: “Ja siis koolis ma solvusin. Solvusin selle peale, kui õpetaja pani mulle kolmandas klassis sea voltimise eest kolme.”
R: “Mind solvas situatsioon, mis toimus aasta aega tagasi, kui ma tegin remonti, korraldasin remondi tegemist enda uues kodus. Ja juhtus nii, et meessoost ehitajad ei kuulanud mind ja ei võtnud tõsiselt. Ja ma ei saanud alguses aru, miks see on nii vaevanõudev ja imelik protsess, kui mees ehitaja ei taha kuulata ja arusaada, mis mu soovid ja kommentaarid on. Ja lõppude lõpuks mingite asjadega ei saanudki mina hakkama ja pidin paluma, et minu eest mees, minu mees teeks seda korraldamistööd ja et me saaksime lõppude lõpuks remondi lõpetada. Ja see toimis suurepäraselt ja õnneks remont sai lõpule viidud. Aga solvav oli see ebavõrdne suhtumine naisesse kui klienti, kui tööde tellijasse.”
S: “Ma ei solvu väga, sellepärast, et ma ei usalda väga palju inimesi ja ma ei lase neid endale nii lähedale, et see oleks solvumist väärt.”
Š: “Aga jah, et millest ma tahtsin nagu rääkida, jah, et…. on see et…Kui keegi jätab sulle kõik selle hea. Kõik, kõik, kõik. Ja sa ei saa nagu jagada seda….mingil põhjusel….et ta lihtsalt kardab seda…head. Noh nii öelda armastust või mida iganes. Et siis kõige suurem asi, mida õppida on see et, kuidas seda üksi kanda ja lihtsalt ollagi sellega ja, ja suuta vastu võtta kogu see hea.”
F: “Ma olen olnud solvunud, siis kui ma olen mingi inimesega tahtnud hästi sõbralikult vestelda ja siis ta on arvanud, et ma löön talle külge.”
T: “Ma olen solvunud iseenda peale, sellepärast et, ma ei võtnud endale tuutorit, sest ma vajan abi. Ja iga inimene vajab abi. Ja ma keeldusin uskumast, et mina olen see inimene, kes vajab abi.”
A: “Ma olen nii solvunud sellepärast, et kui ma olin teismeline, otsustas mu ema minna Ameerikasse ja ta pole siiamaani tagasi tulnud.”
U: “See alateadlik solvang selles mõttes…see on vaikne solvang, eks. Sul on kaks aastat iga päev need sokid, eks. Seal põrandal maas, seal laua peal, seal diivani ees, onju. Ja kaks aastat hiljem need igavesed mustad sokid on üks pomm, mis plahavatab, onju. Ja siis ongi: “Lahutame!”, “Aitab!” “Ma ei taha neid mustasi sokke enam, onju!””
V: “See juhtus kui me olime filmivõttel ja me olime Tondiraba jäähallis ja me olime seal üleval lae all. Ja ma olin võttekoha ära vaadanud ja mina enda arust olin sinuga kokku leppinud selle. Aga võttel tuli välja, et tegelikult me ei olnud seda kokku leppinud. Ja siis me läksime natukene tülli. “
Õ: “Ma arvan, et solvumine on seotud ainult sinu endaga. Kui sa oled endast nii õudsalt heal arvamusel, ja kui keegi on riivanud minu kujutelma minust–iseendast…….siis võib muidugi nagu solvuda.”
Ä: “Ma olen solvunud, et minu enda sugulane müüs ilma meile rääkimata meie esivanemate talu ümbert kogu metsa maha.”
Ü: “Kui ma käin kaltsukates ja mitte midagi ei osta, siis ma tunnen ennast väga süüdi, sellepärast et, ma arvan, et need müüjad nagunii mõtlevad, et miks sa siit midagi ei ostnud, sest siin onju kõik niigi nii odav. Miks sa midagi ei ostnud? Ja nad võivad solvuda.”
Õ: “Why did you give me that insulting look?”
Q: “Mitte, et sina oleksid mind solvanud, sest ma ei usu seda sinust, aga mina vist küll solvusin su peale viimati siis kui….kui mul oli väga vaja sinu arvutit kasutada ja sa ei lubanud mul seda mitte, sest, et sul oli Kulka tähtaeg järgmisel päeval, aga minul oli nagu minutite küsimus, sest ma tahtsin minna õppima teisele poole maakera. Mäletad? Ja mul oli vaja see avaldus ära saata ja sa ütlesid mulle: “Ei!” Siis ma küll marssisin läbi lumesaju…. ja olin solvunud.”
Š: “Ta tuli mu sünnipäevale ja kinkis mulle kolm valget nelki. Ja siis ma olin nii solvunud.”
Z: “Ma olen solvunud, kui Tõnu mind ei aita. No hetkel ma ei ole, sest ta on siin ja aitab mind. Hahahaa. Aga ma solvun kui ta lollitab. Ja ma olen solvunud, siis kui ta teeb teiste asju, selle asemel, et ta peaks minu asju tegema.”
Y: “Ma olen siis solvunud kui Flo ei ole aus. Hahahaa. Vassib…”
Z: “Ma olen solvunud, kui laps ei kuula mu sõna.”
Y: “Võibolla ma olen solvunud, kui minuga ei arvestata.”
W: “Ma olen solvunud sellepärast, et ei ole aus võrrelda ühe inimese parimaid omadusi teise inimese halvimate omadustega. Aus oleks see, kui sa võrdled ühe inimese parimaid omadusi teise inimese parimate omadustega. Või siis, et sa võrdled ühe inimese halvimaid omadusi teise inimese halvimate omadustega. Aga mitte ühe inimese parimaid omadusi teise inimese halvimate omadustega.”
H: "Ma olin solvunud ükskord enda õe peale, et isa kinkis talle tahvelarvuti, mitte mulle."
X: "Üks asi, mis on küll tundunud alati väga haavav ja solvav, on see, kui keegi sinust vaimustub ja hakkab sind eriliselt haipima ja tahab tegemist teha ja on väga sõber ja sinust meeletult huvitatud ükskõik siis mis suhtes ta sinuga on, see inimene. Ja kui ühel hetkel äkki nagu tekib pööre ja see vaimustus kaob. See on kuidagi eriti raske, kuna sa oled valmis ennast avama ja lähed selle vaimustusega kaasa…Ja kui siis, kui see äkki ära langeb, siis tundud sa endale täiesti mõttetu tegelasena ja peaaegu abjektne igatpidi. Selline solvumine on, on küll üks selliseid raskemaid keisse minu meelest inimeste vahel."
G: “Mul oli kõigepealt üks mees ja siis tuli teine mees ja hommikul oli teine mees minu voodis ja ma läksin kodust ära ja köögis Maarja hüüdis mulle, et: “Noh lita! Kuhu lähed?” Ja siis ma solvusin Maarja peale.”
E: "Kui me suvel Anna pulmakingile hakkasime kaarti juurde kirjutama kinkijate nimedega. Siis sa nii enesest mõistetavalt võtsid selle kaardialuse enda kätte justkui ainult sina oskaksid kirjutada, paigutada kõike kogu seda teksti õigesti. Ja siis ma mõtlesin, et kurat, ma olen kaks aastat kinos laia pintsliga kalligraafilist teksti kirjutanud ja mul on taskus graafilise disaineri diplom ja sa ikka arvad, et sa teed seda minust paremini."
C: “Ma solvusin, kui ma saatsin ühele koostööpartnerile hinnapakkumise. Siis ta helistas mulle tagasi ja küsis, et: “Oled sa ikka kindel, et sa oled väärt sellist raha? Kas sa oled piisavalt hea kunstnik ja sa ei ole ju mingi eriti tuntud, et miks ma peaksin maksma sulle niisugust raha!” Siis ma solvusin.”
Ma ei solvunud mitte sellepärast, et, et ta arvab, et ma ei ole piisavalt hea kunstnik vaid sellepärast, et ta kasutab nii alatuid võtteid. Et ta teadlikult õõnestab minu enesehinnangut, et soodsamat pakkumist saada. Ma arvan, et see on sigadus.
A: “Nüüd ta lindistab jälle.”
Õ: “Mina ei tea mille peale ma solvun. Aga kui sa küsiksid, mida ma igatsen… Ma igatsen selliseid ausaid emotsioone nagu….näiteks solvumine.”
Kommentaar Kaja Kannult:
Raske on midagi lisada, võib olla ainuke lisa, millel mõtet oleks, on kommenteerida isiklikkust ja avalikkust. Vana teema jah, aga hüppab taas ja taas kunstniku tegevusvälja.
Kui Epp küsis mu käest, et kas ma oleks nõus solvumisest rääkima, vastasin kohe kindla ei. Ei ole huvitatud end rahva ees naerualuseks tegema. Kui asjast saab hea kunstiteos, milles ma ei kahelnud põrmugi, kuna Epp on Maratonile alati ainult hitte tootnud, siis publik kuulab, korra kortsutab kulmu, naerab ja noogutab. Puupüsti täis saal, kes januneb huntidena sinu verd, et öösel veini klaasi taga veel veidi tänitada ja uurida, et huvitav, kes see mees ikka oli, kes sinu voodis ärkas.
Siiski, kaks päeva enne teose avalikustamist andsin ma alla ja ütlesin kaks lauset. Olin küpsenud ja läbi mõelnud, et ma ei nimeta ühtegi nime ja ma ei muutu isiklikuks, püüan üldistada ja terviklikult teosele midagi lisada. Isiklikkus on saatanast, isiklikkus on alati veidi halva maitsega, isiklikkus on kuidagi häbiväärne ja alandav. Ole korraks isiklik ja sa muutud haavatavaks, avad oma südame, oled valmis solvanguid vastu võtma.
Mina valetasin natuke ja natuke rääkisin tõtt kah. Olin personaalne, mis muutis mu lause teose kontekstis poliitiliseks. Kunstiteos oli poliitiline tänu küsitletud inimeste isiklikkusele, vabandust, personaalsusele, ei, ei, ei, kõik läheb sassi, mehed olid personaalsed aga naised tundusid ikka väga isiklikud, no jah, mitte kõik naised, aga see, üks naine seal, kas ta siis ikkagi lõi külge või ei löönud? Väga põnev.
Kaja Kann 18.03.2016
Galerii
