Nii hapralt hõre Inimese saatus,
Mis väidab olevat ta kõndimise kulg.
See üksnes vaimu loodud kaunis paatos,
Mille kirjutanud tema enda sulg.
Inimese olemine on täiuslik. Tänu ihule kogeb ta ilmaruumi ja vaimu toel loob ta kogemuste ning evituste põhjal iseenda ja ühtlasi terve omailma.
Endale on Inimene läbipaistev. Ta mäletab olnut ja suudab kujutleda tulevat. Oma kogemist ja teadmist ta ei tühista. Ta ei soovi seda, kuna see oleks iseendana olemise eitamine ja selleks ta võimeline ei ole. Ta ei sõdi iseenda sisu ega ka vormi vastu, sest teab, et saab neid mõlemaid soovi korral muuta. Kui ta tahab, siis ta teeb ja seeläbi ka saab seda, mille iganes nimel töötab ja vaeva näeb.
Inimene süüvib endasse- lihtsalt on, ei tee midagi ,ja jälgib oma sisekõne kulgu. On ju põnev uurida, millised protsessid siseilmas aset leiavad. Inimene loodab alatasa, et ehk tal veab ja ta suudab vaatluse käigus midagi iseenda sisemusest kinni püüda, pinnale tirida ja lõpuks ümbritsevasse ilmaruumi looduna elama saata. Ta avastab end üha sagedamini iseendaks olemise absoluudi otsingutelt. Arglikult julgust kogudes söandab ta seda lausa oma hinge välja destilleerimiseks nimetada. Absoluut on talle midagi jäävat ja muutumatut- isiksuse tugisammas, millele baseerub kõik muutuv temas. Inimene on oma loomuselt väga muutlik, mistõttu on siseilm enamasti totaalselt üle küllastunud- tundeid, mälestusi, teadmisi ja soove on liiga palju selleks, et absoluuti oleks võimalik eraldiseisvana väljaspool iseenda egokesksust täheldada. Aeg-ajalt ta siiski tunneb selle mõju hoomamatut jõudu ja püüab seda kättesaamatut endas registreerida, kuid alati ujub miski absoluudile ette. Inimene muudab sel juhul iseenda vaatenurka, leiab uue võimaluse haaramiseks, et antud kontekstis ebaoluline ei varjutaks hüpoteetilise absoluudi avaldumispotentsiaali. Perspektiivimuutus aga toob endaga kaasa absoluudina vaadeldava osutuse teisenemise millekski muuks kui see esmasel täheldamisel oli. Transformatsioon elimineerib Inimese jaoks osutuse võimalikkuse esineda absoluudina, kuna tema jaoks on viimane püsiva väärtusega. Seegi kord oli tegemist heitliku meele järjekordse ambitsioonika, kuid paraku luhtunud katsega iseenda siseilmast oma olemise tuuma leida.
Ebaõnnestumine sünnitab Inimeses usu. Ta jääb ootele uskudes, et see ei jäänud tema viimaseks võimaluseks absoluuti tabada. Usk trööstib Inimest, hoiab teda kahe kirgastava sensatsiooni vahelisel ajal aktiivsena. Ei lase tal käed rüpes istudes tulevast katarsist oodata, vaid paneb ta selle saavutamise teenistuses tööle. Inimene teab, et ilma iseenda poolt panustatud energiata, ei taba ta siin maailmas midagi- kõige vähem absoluuti. Selline on Inimese usk.
Inimene arutleb iseenda sisekõnes absoluudi väärtuste üle. Absoluudi kohalolu tõstab Inimese vaimu tavaseisundist kõrgematesse sfääridesse, lammutab hetkeks kogu mõtlemise struktuuri, kanaliseerib Inimese teadvuse elu alglättega. Ihu kogeb seda fantastilise joovastumisena- elektriimpulsside pöörane pulseerimine loob aistingu mustmiljonist plahvatusest igas viimseski keharakus. Veri sööstab ta soontes kui taevaliku valguse säravaimad kiired ilmsüütute silmis. Viivuks maitseb Inimene suutäie ambroosia oivalist aroomi. Ta lahustub ümbritsevasse- võngub kõiksuse heliga ühisel lainel. Süda saab täheks ja Inimene kiirgab.
Inimene on veendunud, et absoluudi ilmnemise protsessi käivitamiseks tuleb sütitus leida välisilma poolt pakutavast- millestki, mida ta ei ole veel kogenud, tajunud, õppinud ega mõistnud. Inimene elustab korra, fikseerib reeglid, mida ta iseendaks olemise otsustusena järgima hakkab. Need juhivad Inimese elu funktsioneerimist, millest ta peagi hakkab looma strukturaalseid vorme. Sünnitatud struktuurid avavad innovaatilisi võimalusi maailma vaatlemiseks ja selle tõlgendamiseks iseendale loetavates keeltes. Mõistetamatus keeles avalduvat informatsiooni ei suuda Inimene iseenda teadmistega ühildada. See on kui foon, mille olemasolust ta on küll teadlik, kuid ei ole veel võimeline selle hüvesid iseenda huvides realiseerima. Inimene täiendab pidevalt enda keelekasutusoskust ja sõnavara, et oma olemise potentsiaali täielikult ära kasutades liikuda igal sammul lähemale maksimaalse teadmiseni. Inimene hakkab oma elupraktikat pikkamööda tingimusteta armastama ja üritab juba olevat iga hinna eest säilitada. Ta sammub kindla järjepidevusega oma eelnevate päevade kajas ja seeläbi sünnitab traditsioonid, mis organiseerivad ta olemist ta enda poolt loodud piirangutesse. Inimene muutub lahutamatuks iseenda ehitatud süsteemidest- ta reeglitest on sündinud olemise fundamentaalne vundament. Ta elab pideva konseptsioonidega kaasnevate kontekstide konkretiseeriva mõju all, mida ta elamise praktikas läbi tehnikate katkematult kasvava hoovuse üha tugevamalt kinnistab ja juurde toodab.
Mida kaugemale Inimene aga selles iseend taasloovas protsessis liigub, seda keerulisem on tal absoluuti, joovastavat tundmust elus olemisest, tabada. Ta näeb ainult kordusi ja järjepidevust. Tihti ei leia Inimene isegi aega, et absoluudi võimalikust avaldumisest hoolida. Ta jääb liialt sageli oma harjumuspärastesse süsteemidesse tsirkuleerima ja kaugeneb mõtteis oma esialgsest otsingust. Kõik praktiline on tarvis alati enne korda saata ning iga toiming nõuab pühendumist, mis omakorda soovib ainukest väärtust, mille üle Inimesel endal kontroll täielikult puudub- aega. Inimest painab teadmine, et tema praegune olemine ei ole igavikuline. Ta elustab uusi struktuure, mida uskuda, et saada tröösti ideest, et tema paratamatul surelikkusel on potentsiaalne võime teistlaadi olemistasandites esinedes ületada aja takistamatu kulg.
Inimene on oma praktikaga, mis algselt absoluudi avanemist avitasid, jõudnud nii kaugele, et kogu evitu ja kogetu on muutnud ta selle suhtes pimedaks. Absoluut aga ei kao ja aeg-ajalt tuletab ennast ise Inimesele meelde. See võib juhtuda kõige ootuspäratumas olukorras ja Inimene on võimetu seda juhtima. Viivuks kaotab ta igasuguse kontrolli iseenda üle. Kõik ta süsteemid voolavad kevadise sulaveena teadmatuse äärealadele. Absoluut haarab ta keha ja vaimu raudsesse ohjesse ja tühistab Inimese enda poolt enesele õpetatud binaarse opositsiooni nende kahe vahel. Absoluut liidab Inimese tervikuks, kes tunneb vaid pulbitseva elu pöörlevaid keeriseid. Inimene neelab neid ahnete suutäite kaupa ning aeg ja ruum kaotavad oma piirid ja ta sulab üheks kõige ümbritsevaga. Ta tajub, tunneb, haistab, kuuleb, maitseb ja näeb iseendas maailma ja maailmas iseennast ning viivuks avaneb portaal kirjeldamatusse kõiksusesse. Inimene tõuseb hunnituks igavikuhetkeks iseenda ainuõiguslikuks Jumalaks.
Kuniks Inimeses tärkab mõte, et see vist ongi see, mida ta kogu oma elu on otsinud.
- SISEILM - siseilm on välisilma antonüüm (vt välisilm)
- ABSOLUUT - absoluut võib olla hinge sünonüüm (vt hing)
- VÄLISILM - välisilm on siseilma antonüüm (vt siseilm)
- HÜVE - hea külg, paremus, heaolu, kasu
- HING - hing võib olla absoluudi sünonüüm (vt absoluut)
- IHU - keha, liha, nahk
