Lühikommentaar:
MAGASINI intervjuu avaldati taasilmunud TSOONIS 01.07.2016. TSOON on kultuuriajaleht, mida annavad välja teater NO99, Von Krahli Teater ja Kanuti Gildi SAAL.
Miks ma tekkisin?
Kanuti Gildi SAALis (KGS) on üks punane tuba. Saalis istudes ja lavale vaadates on lava paremas seinas auk, kust vahel käivad esinejad sisse välja. Kaovad auku. Selle augu taga ongi punane tuba. Nullindatel hoidis sellel toal silma peal Mairika, kes lubas kunstnikel seal lahkelt lagastada, vaadata VHSidelt vanu tantsuetendusi ja, mis põhiline, saada juhuslikult kokku ja rääkida tantsust, teatrist, poliitikast, lavastustest. Kõigest, mis kunstnikele oluline. Punane tuba − REDRUM − MURDER − kunstilise laiskuse tapalava suri välja, kuid vajadus arutleda mitte. Punasetoafilosoofid läksid laiali, vahepeal on tekkinud uued majad uute kunstnike ja uute tubadega, siin ja välismaal. Minu ülesanne on olla just selline punane tuba − tsenseerimata mõtteavalduste platvorm eesmärgiga saada loojad ja mõtestajad ühte tuppa tagasi. Etenduskunst on rahvusvaheline, kiirelt muutuv ja arenev distsipliin, millel puuduvad vormi ja keelepiirid. Diskursuseloome toimub reaalajas ja seda mina kajastangi.
Etenduskunstide ajakirja tutvustuses öeldakse, et mul pole tsensuuri.
Inimene usaldab ametlikku ajakirjandust, jättes viimaseks vastutajaks väljaandja. Etenduskunstide ajakirjale kirjutades või intervjuusid andes see illusoorne kaitse kaob ja seetõttu oled sa ainult ise vastutav oma sõnade eest. Niisamuti nagu kunstnik oma teoste eest. Ootamatu kõrvalmõjuna tekitab see tugevat enesetsensuuri, mis pärsib oma mõtete väljaütlemist. Kuidas me loome diskursust, kui enesetsensuur meid liigselt kontrollib? See pole võimalik. Diskursust loome me läbi oma erialase kogemuse, läbi katsetamise ja eksperimenteerimise. Selletõttu on oluline, et kirjutajad ja intervjueeritavad ei keskenduks enesetsensuurile, vaid just katsetusele. Mõtteeksperimendile. Kõik, mis kirjutatakse, läheb sisse. Miks mul seda vaja on? Kuna kunstnik loob diskursust läbi oma kogemuse ja praktika, siis tsenseerida või määratleda kvaliteeti oleks tobe ja rumal. See on elav protsess, mitte valmisteos. Pigem tuleb seda võrrelda etenduskunsti praktikas levinud avaliku showinguformaadiga, kus kunstnik avab oma prooviprotsessi publikule, et põrgatada oma ideid vaatajaga vastukaja saamise eesmärgil. Minus pole õigeid ja valesid artikleid, minus pole õigeid ja valesid arvamusi ja ma loodan, et tulevikus kunstnikud võtavad oma enesetsensuuri vähemaks. Ma olen platvorm, katseeksitusmeetodi lava. Ma olen pooltoores poeesia, fiktsioon, kriitika, dialoog, esoteerika ja teooria. St kui ma tunnen, et ma hakkan sisu kujundama või seda tsenseerima, siis pean oma eksistentsi lõpetama.
Millega ma tegelen ehk platvorm läbikukkumisteks?
Kui kunstnik teeb etenduse, siis mõni vaataja läheb närvi. Ka minu puhul mõni lugeja läheb närvi, mõni kirjutaja on enne kirjutamist väga närvis, mõni pärast artikli avaldamist. Mõlemal poolel tuleb endale meelde tuletada, et asi pole minus ega asi pole ka temas. Asi pole isegi meis ja meie suhtes. Asi, millega me tegeleme, on meie vahel. Näiteks võib öelda, et uut etendust välja tuues on kunstniku, produtsendi, rahastaja ja publiku ühiseks asjaks just see “etendus”. “Etendus” pole kellegi isiklik asi, vaid ühine objekt, mida koos luuakse ja kogetakse. Kujutleda, et mõte, mida väljendatakse, on nagu objekt laual − viinapudel, mille sisu on kibe, aga kui koos seda lahendada, siis lõpuks hakkab kergem. Jah, peavalu on iga keerulise küsimuse kõrvalnähuks. Iga poolikult väljendatud mõttekäik tõestab, et mind on vaja, näitab, et mõtte kallal tuleb koos tööd teha, koos kibedat pruukida ja välja kannatada. Kui etenduskunstide ajakirjas astub koreograaf kriitiku põllule, siis selle eesmärk on katsetada midagi uut. Ja see uus pole mitte kriitika ametlikule kriitikule, vaid uus vahend kunstnikule, uus etenduskunsti väljale. Ja see “väli” on see objekt meie vahel, mida me uurime, vaatleme, pruugime ja kiidame. Siin ei ole läbikukkumist, established ehk väljakujunenud situatsioon puudub ja seetõttu tagajärgi nagu läbikukkumine siin olla ei saa. Kui juhtub, et etenduskunstnikud enam vahet ei tee isikliku ja “välja” vahel, siis pean oma eksistentsi lõpetama.
Kas ma olen ideoloogiline lõks?
Ma olen institutsiooni all, mis automaatselt sisaldab võimustruktuure, hierarhiat ja minu eksistentsi vaadatakse tahes tahtmata läbi selle prisma. KGS on väga selge näoga maja. Kas ma petan ennast, kui väidan, et mu nägu on erinev, et ma olen KGSist sõltumatu? KGS tituleerib ennast sõltumatu majana, mis kaasprodutseerib sõltumatute töid. KGS ütleb, et ta on kunstniku nägu, mina näitan talle peeglit, et ta näeks, mis nägu ta on. On võimalus, et KGSile siis enam ei meeldigi ta oma nägu, see oleks huvitav, kuidas ta reageerib. Siin aga tekib probleem kuuluvusega, kunstnik tahab vabadust kuuluda ainult iseendale ja olla ainult enda nägu. Tal on õigustatud hirm, et tema autonoomiat õõnestatakse ja kasutatakse ära. Ainuke väljapääs oleks institutsioon lõhkuda ja juht troonilt lükata. See on alatine surve institutsiooni ja indiviidi vahel. Minu soov on anda sõna ja teha nähtavaks kõik etenduskunstiga seotud inimesed, olgu nad tegijad või vaatajad. Ma eksisteerin läbi kirjutaja vabatahtlikkuse. Mu sisule on antud vabadus olla milline iganes ja kritiseerida mida iganes, kaasaarvatud KGSi. Ja kuni see püsib, kuni mu seisukoht on vaba, ma olen. Ma ei taha võimu, minu asi ei ole omada võimu sõna, esteetika või “kooli” üle, aga see, et ma tahes tahtmata tegelen võimustrukuuridega ja enesepositsioneerimisega on samuti välja kasvanud kaasaegse etenduskunsti diskursusest, see on kunstniku, koreograafi igapäevatöö. Kui tuleb hetk, mil ma hakkan KGSi huve esindama, siis pean oma eksistentsi lõpetama. Kui tuleb hetk, mil ma ise olen muutunud ühe ideoloogia kandjaks, siis lükake mind troonilt.
Miks ma olen?
Minu funktsioon on kaaperdada etenduskunstid etenduskunsti väljale tagasi. Eesti teatriteooria ja -kriitika lähtub teatritraditsioonist, kuid etenduskunstid on välja kasvanud koreograafia, kujutava kunsti ja 20. sajandi filosoofia suundadest. See tekitab olukorra, kus teatriteoreetik, teatriauhinna komisjon ja ajakirjandus kukub läbi juba sellessamas banaalses punktis. Analüüsida etenduskunsti läbi traditsioonilise teatrikeele on sama, mis analüüsida kaasaegset geneetikat darvini evolutsiooniteooria kaudu.
Alati kõigi,
Etenduskunstide Ajakiri
