Lühikommentaar: Kaja lugejakiri Eerole avaldati taasilmunud TSOONIS 01.07.2016. TSOON on kultuuriajaleht, mida annavad välja teater NO99, Von Krahli Teater ja Kanuti Gildi SAAL.
Kui Marko Raat hakkas minust dokfilmi tegema, siis küsis ta selle kõige tähtsama küsimuse: miks kunsti on vaja. Ma vastasin, et vaja ei ole midagi. Tema jälle, et Kaja ära pooseta. Selgitasin edasi, et isegi õhku või vett ei ole vaja. Kõik taandub küsimusele, et kas on vaja elada. Mu meelest ei ole vaja, vabalt võib ka ära surra. Jama tekkib siis, kui sa lihtsalt oled sunnitud elama, kuidagi peab inimene siin hakkama saama.
Vaata seda taevast, no kurat, vot just selle pärast me teemegi neid etendusi!
Sloveeni dramaturg ja kunstnik Janez Janša leiab, et suurim erinevus traditsionaalse ja kaasaegse kunsti vahel on selles, et traditsionaalne lülitab enese juskui välja ja seda selle pärast, et seal on kinnisideeks alati igavik. Traditsionaalne kipub alati reaalsuse kohta tõtt rääkima, tõtt, mis on igavikuline, tõtt, mis meenutab ja on alati sama, nii keskajal kui ka nüüd. Kui võtta tõsiselt sõna “kaasaegne” ehk miski, mis on arenenud sealt, kust ta ka pärineb, siis selles mõttes ei saa see kunagi lõppeda, ja see ei saa kunagi teeselda, et räägib tõtt, nii kaua kuni tõde on universaalne.*
Siin pildil on kõik koos − on igavikuline, aga on ka siin ja praegu ja see on võimalik. Muide, see pilt on võetud Viru-Nigula vallast, kus toimus marginaliseeritud kaasaegse kunsti sündmus “ära ussi ära tapa” ja vaatajateks olid koos eliitse pealinna kunstinautlejaga lastega külamutid ning lisaks kaugelt kiibitsejad − külapoe jotapotad. Marginaliseeritus − kes seda teeb, visaku esimene kivi. Mina mitte, marginaliseeritus on legend ja keegi on selle pahatahtlikult või etteaimamatult loonud.
Lõpetuseks veel üks lugu elust enesest.
Kultuurimisteerium otsib Poola lõpututest muuseumitest meie rahvusliku sõltumatuse eest võitleja Lembitu kolpa. Mina leian, et äge, jesss, äkki tuleb midagi uut välja, äkki on see hoopis naise kolp ja me saame 19. sajandil kirjutatud ajaloo peapeale keerata. Ametnik ei saa mu vaimustusest aru, mitte midagi ei pöörata peapeale, see lihtsalt ei ole võimalik, meil on üks ja ainus Lembitu ja seda kinnitavad tõendid. Uusi tõendeid ei tule, tema jaoks on huvitav, et kas antud kolp on Lembitu oma või ei ole. Lembitus ei ole kahtlust. Ta tahab teada, kas poolakad eksivad või ei. Ta tahab teada tõde.
Kaja Kann
Foto Markus Muide (lavastusest “Ära ussi ära tapa” Maarja kabeli varemetes, Viru Nigula vallas)
*Janez Janša, From Dramaturgy to Dramaturgical, 2010, http://sarma.be/docs/2871 SARMA, Laboratory for discursive practices and expanded publication
