Originaaltekst on inglise keeles.
Milline on ideaalne/mitte-ideaalne keskkond kartulite idanemiseks? Millest see pime kamber koosneb? Rääkides trauma mõjust seedesüsteemile - oled sa kunagi lugenud raamatut “The Body Keeps the Score”? Ühtlasi, räägi lähemalt, mida tähedab sellele hääle andmine? Mis see hääl on? Kellele see kuulub? Milline suhe on millelegi füüsilise, materiaalse keha andmise versus millelegi hääle andmise vahel? Kas kummastavast kõhutundest saab rääkida ilma, et selles oleks püüdlus millegi “parema” või “tervislikuma” poole?
Ma arvan, et kartulid idanevad kõige paremini siis, kui sa ei taha, et nad idaneksid. Või kui nad liiga kauaks kuhugi pimedasse nurka jäetakse. Mis siis, kui see pime kamber on sinu soolestik? Kujuta ette, et neelad alla rusikasuuruse toore kartuli. Kujuta ette, kuidas see istub su kõhus, immuunsena maohappele. Nii rändab see ühes tükis soolestikus edasi - piisavalt aeglaselt, et seal idanema hakata, vajutades oma idud soolestiku membraanidesse. See on koht, kus asjad märkamatult kasvavad ja juurduvad. See on väga elus.
Pealkiri „Swallowing a Barbed Wire“ ("Okastraati neelates") viitab visuaalsele sarnasusele kartuliidude ja okastraadi vahel. Kartul on metafoor asjadele, mis teadmatult või tahtmatult alla neelatakse - välismaailmast pärinevad argised ärritajad, mis seedimise sujuvat kulgemist häirivad. Eriti huvitavad mind hirm ja ärevus. Kui ma kardan või olen ärev, saabki mu sisikonnast emotsioon. See on olemas, kuid siiski tabamatu. 23 meetri pikkuse soolestiku ehitamine kunstmembraanidest, lastes kasutatud mootoriõlil neist läbi voolata, ning rauast kartulite valmistamine on katse tabada kummastavast kõhutunnet. Eksperimenteerin ka sellele kõigele hääle andmisega. Katsetan ka sellele hääle andmisega.
Kui mõtlesin, kuidas kõhutundele materiaalset keha anda, tulid pähe erinevad vormid ja formaadid. Töötades etenduskunsti ja kujutava kunsti vahealal, meeldib mulle uurida kehalisust erinevate nurkade alt ja nende omavaheliste suhetega eksperimenteerida. Käesoleva aasta mais toimunud residentuuri ajal uurisin peamiselt liikumist, häält ja müra nii prooviruumis kui ka õues. Keldrisaal andis inspiratsiooni uurida põhjalikumalt installatiivsust ning keha kui skulptuuri, mis saaks astuda dialoogi inimkehast eraldunud häälega. Mind huvitab, et need elemendid oleksid vaheldumisi esi- ja tagaplaanil, muutes seeläbi omavahelisi hierarhiaid. Olen uudishimulik, et kuhu selle lähenemisega välja jõuan ning kuidas need erinevad üksused üksteist mõjutavad ja muundavad.
Installatsiooni nähes ja häält kuulates ei ole ma isegi kindel, kas see kummastav kõhutunne oli üldse halb. See sõltub vist sellest, kuidas kehasid tajutakse. Kapitalistlikus ühiskonnas on "hea" ja "terve" keha puhas, korralik, tasakaalus ja üldiselt toimiv, aga ma arvan, et lekkimine, tilkumine või sülitamine on meie toimimiseks hädavajalikud omadused. Samal ajal ei väida ma, et vedel keha, millel ei ole mingeid piire end ümbritseva suhtes, on parem keha. On oluline osata filtreerida seda, mis siseneb, ja valida, mis väljub.
Läbielamised ei jäta mitte ainult vaimset jälge, vaid jäävad ka kehasse. Minu huvi nende jälgede vastu ei ole otseselt suunatud ravile ega tervenemisele. Mul on huvi uurida emotsioonide – nagu ärevus ja hirm – materiaalsust, alternatiivina sellele, et nende põhjusesse süveneda, ning siis näha, kuhu need ruumilised ilmingud mind välja viivad. Ärritajatele iseloomulik kokkupõimitus teeb tihti nende märkamise keeruliseks, seega selle kimbatuse ruumi paigutamine on kunstiline žest, mille kaudu väljast sissepoole asemel seestpoolt välja vaadata.
Minu lähenemine häälele on inspireeritud Anna Zetti raamatust „Artificial Gut Feeling“, mille umbes aasta tagasi Lugemiku raamatupoest leidsin. Oma teises teoses „I’ve Got the Power, Agathe Bauer“ kirjutab ta kehatust häälest, mis asub tema peas ja on teda alates lapsepõlvest pidevalt saatnud. Ta kirjutab, et see hääl oli "võimas haiglaslikul, mitte meeldival moel, ja see vibreeris üle kogu mu sisikonna kõhust ajuni ja tagasi". Mõni kuu tagasi sattusin kuulama ühe kalli sõbra eksperimente alateadvusele hääle andisega. Sellest ajast alates töötame Hanna Launikovitši ehk laǔniga ideega sisikonna sisekõnest.
Häälel ei ole keha. Hääl on kõhutunne – ebamugavustunne, hirm ja ärevus. Kõht on hääle on kest ja varjupaik, mille kaudu ta saab rääkida. Tema toon on veidi hinnanguline, seades end õrgemale kehadest, milles ta pesitseb. Kuid ühtlasti on tal veider huumorimeel, mistõttu on kuulajal kerge temaga samastuda. Sarnaselt installatsioonile on ta mõju füüsiline ja sensuaalne – nii võrgutaval kui ka hirmutaval moel.