See on kuulutus, mille panin Instagrami augusti lõpus, kui sain aru, et midagi piisavalt kindlat ja suurt mind tuleval hooajal ees ei oota ja olemasoleva rahaga elan ära maksimaalselt poolteist kuud.
Kuulutuse peale reageerisid:
- Heneliis, kes pakkus, et võiksin kirjutada Magasini artikli sellest, mida teevad noored etenduskunstnikud pärast kooli lõpetamist, “saaksin sulle 75€ maksta.”
- Vana kursaõde Anita, kes kutsus baari tööle - alguses 5.50 tund, võtsin esialgu mõtlemisaja.
- Siim küsis, kas oleksin nõus kanuti plakateid laiali viima, 80 senti tükk. Võtsin pakkumise vastu ja teenisin kahe ringi peale 40 eurot.
- Hendrik pakkus ühe absent translation’i osa tegemist elektroni podcasti, 50 eurot.
- Johhan pakkus (tänu Heneliisile) oma soolo lisaetendustele abistavat-assisteerivat rolli, 20 eurot per etendus, kokku 100.
- Jürgen soovitas filmidesse ja sarjadesse ekstrakteks minna, “kord nädalas ikka mingi kutse”. Proovisin, olin “Estonia” sarjas kontoritöötaja (näete mind ribikardinate vahelt mööda kõndimas). Tasu oli õhtu eest (kl 16.30 - 23.30) 30 eurot ning ütleme nii, et rohkem ei viitsiks küll.
- Tänu Jürgeni soovitusele leidsin ka võimaluse kommertsmaailmast võidusumma sisse kasseerida. Soovitan kõigil telerahale küüned taha saada ja summad kunstimaailma üle tuua. Tasu saates osalemise eest + võidusumma ilma maksudeta teeb 1692€.
Kokku on septembrikuuga õnnestunud teenida seega pmst kaks tonni. Suure tahtmise korral elab sedasi isegi et detsembrini ära, olgugi et loetletud allikatel kestlikkus puudub.
Vabal ajal olen käinud paar korda penskaritega malet mängimas, proovinud veits rulal tasakaalu hoida, kirjutanud (nii enda kui ka teiste jaoks), kodu üritanud upgrade’ida, mussi teha jms. Arvestatav aeg kulub ka pidutsemisele, hängimisele ja sotsiaalmeediale. Oma munarakke annetasin ka.
Vastuseks esitatud küsimusele - umbes see on siis see, mida noore etenduskunstnikuna aasta ja paar kuud pärast kooli lõpetamist teen. Peaaegu et erialanegi, kuid kunstnikuna end rakendada saab siiski vaid kirjas.
Esimene “vabakutselise etenduskunstniku” eluaasta läks erialasemalt ja libedamalt. Alustasin hooaega lõpulavastuse lisaetendustega, käisin Erasmuse rahade eest 2 kuud PAF-is resideerumas, tegin Telegrammi näituseteose, jaurasin pool aastat elektroniga pool-kõvalt ringi sabodes, lõin päris okei lavastuse Maardu Dekennaalile, alustasin kirjutamisega (ka raha eest), tegin “bändi”, filmisin ja editisin musavideo (x2) ja kõigele otsa sain loometoetust ka. Päris lahe oli.
Paralleelselt suhtlesin juba eelmisest septembrist käimasoleva hooaja asjus nii STL-i kui Kanutiga. Jutule võeti, kokkulepeteni ei jõutud. Ja kuidagi nii laiutaski (peale novembriks uuesti PAFi mineku) ees tühjus.
Loogiliselt võiks järeldada, et kui kunstnik hakkab end üles töötama, siis iga järgneva aastaga läheb kergemaks. 11. septembril Draama festivalil toimunud vestlusringis "Kuhu lähevad noored etenduskunstnikud?" (kus ma ise ei käinud) toodi välja tõsiasi, et esimene lavastus läheb tihti libedalt, kuna rahval on huvi, kuid teise ja kolmanda lavastuse teevad aina vähesemad noored. Uuesti löögile saada ei ole nii lihtne, sest järjekord on ees ja esimene uudishimu raugenud.
Ainult Kanuti ja STL-i vahel pendeldamisega nii ehk naa ära ei ela. Võimalusi erialaseks tegutsemiseks võiks muidugi olla rohkem ja põhimõtteliselt saab öelda, et ongi - alati leidub ka alternatiivseid ruume/alasid/kohti. Sellega kaasnev põhiline mure (lisaks sellele, et ilma majata raha küsimisel on kredibiilsus väiksem) on pädeva produtsendi (või muu korraldusliku abi) leidmine, arvestades, et kultuurkapitali mudeli järgi produtsendile või kuraatorile või organiseerijale palka küsida ei saa. Rakenduskõrgharidus iseprodutseerimist ei õpeta, vaid toodab tudengeid pigem “palgatööliseks”.
Muidugi tekib noorel (minul) tunne, et nahhui tahaks lihtsalt juba teha ja pausil püsivaid ideid ja mõttearendusi rakendada. Seistes võivad nad muidugi koguda lisakihte, kuid kui enamik ideid ei realiseeru, ei ole uutel ei ruumi ega motiveeritud vastuvõttu. Areneda ja õppida saab kõige olulisemal määral läbi praktika, sest niisama mõtiskledes kogemustepagas ei kasva. Nõnda võib noor tunda, et ehk ei olegi vaja või mõtet ja siis õigepea quit’ida.
Vastuseks esitamata küsimusele, “mida peaksid noored etenduskunstnikud pärast kooli lõppu tegema?” oleks minu poolt praegu: otsima uusi hobisid. Ühe õppejõu sõnul on tal väiksem motivatsioon oma noori õpetada, teades, et tõenäosus, et nad löögile pääsevad ja tööd saavad, on tillu. Õnneks ei ole keegi meist selles osas kuidagi eriline. Mitut täiskohaga semiootikut teate? Ja ometi lõpetab neidki iga aasta. Noorte etekatega on ka umbes nii, et mõni kirjutab, mõni teeb mussi, mõni mängib filmis või sarjas, mõni töötab Kai kunstikeskuses, mõni läks magistrisse, mõni töötab kohvikus, mõni baaris, mõni õpetab jne.
Teine küsimus on, et kas noortel on tingimata vaja võimalusi, arvestades, et nende konkurendid üleüldise rahastuse osas on end elutööga tõestanud ja kogenud kunstnikud. Olles juba Eestit välismaal esindanud ja sitaks hustle'inud et tippu jõuda, siis vb ei ole aus kakelda raha osas nuubidega, kes ei ole oma kredibiilsust väljagi teeninud. Samas miks neid noori üldse koolitada, kui löögile saavad pääseda esmajärjekorras vaid need, kes tänu armastavatele emme-issidele oma ülalpidamisele nii palju energiat kulutama ei pea. Nagu Teatriliit kuskil ütles, siis oma Pärtide ja Ulfsakide üle oleme väga uhked, aga selleks, et saaksid tulla uued, tuleks noori ehk veitsa rohkem toetada.
Draamalt käis kuuldavasti läbi ka “noorte maja” teema - ehk uus etenduskunstide keskus, mis on suunatud põhiliselt ainult noortele. Kui selline asi päriselt sünniks, oleks ju mega. Noored nolgid ei võtaks vanadelt peerudelt kohti ära, established majad ei peaks noorte pärast muretsema ja põhimõtteliselt kõik oleksid õnnelikud, kui välja arvata Kulka kullapoti jäikus.
Kes selle maja peaksid tegema? Muidugi noored ise, mis siin ikka oodata, et keegi teine sinu eest midagi ära teeb. Võib-olla ainult Ruslan teeks, kes seda noorte maja mõtet juba aastaid rääkinud on. Küll aga vajab etenduskunstide asutuseks kvalifitseerumine eelnevalt kolm aastat kestnud tegevust ja raha, mille saamise osas on noored vähem kredibiilsed ja taotlemise osas ka vähem oskuslikud kui vanakesed.
Igal juhul oleks sitaks äge, kui oleks rohkem võimalusi. Ja eks neid rohkemaid võimalusi soovitakse igal alal. Nagu tänavusel Tantsumassiivilgi teemaks tuli - kooliharidusse soovib end sisse pressida (ja peab end üüratult vajalikuks) nii tants, usuteadus/maailmavaateõpetus, kriitiline mõtlemine ja tarkused oma emotsioonidega toime tulemiseks. Ühiskonnaõpetus ja kirjandus on tähtsamad kui matemaatika ja matemaatika muidugi veel “olulisem” kui kõik eelnimetatud. Kõik vajalik koolitundidesse ei mahu, niisamuti nagu kõik kunstnikud Kulka katuse alla.
Targemad ütlevad, et koolis on matemaatikat niikuinii ebaproportsionaalselt palju, arvestades, et uuringute järgi ei ole see ajule isegi eriti arendav. Ei tea kas kunstimaailmas tähendab see seega, et balletti, ooperit ja klassikalist teatrit rahastatakse liiga palju (arvestades, et meil pole seda kultuurigi ja uuringute järgi on Estonia teater maailma mõistes suht täisnuub)? Ega ei oska öelda ja eks ma olen ses mõttes ka vaid üks lahmiv nooruke (põhimõtteliselt ilma sarkasmita).