Originaaltekst on inglise keeles.
Kõige hullem on ootusärevusega segatud igatsus. Ootan oma COVID-testi tulemusi ega leia tegevust. Püüan kirjutada igavust, nii et ärge oodake midagi meelelahutuslikku. Mu rumal gen Z aju vajab pidevat stimulatsiooni, seega on igavuse kirjutamine ainus viis, kuidas oma sõrmi telefonist eemal hoida. Idee on kirjutada, kuni testi tulemused saabuvad. Need peaksid tulema 24 tunni jooksul. Tegin testi kell 8 hommikul, nüüd on kohe kell 17.00.
Olen sel aastal iga päev COVID-testi teinud. Esimesel päeval lootsin negatiivset tulemust, sest mul ei olnud ühtegi sümptomit. Manifesteerisin testi, mille CT tase oleks üle 30, ja olin pettunud, kui tulemus oli vaid 28,12. Nii et eile mõtlesin, et täna on päev, mil CT läheb üle 30. Pesin juuksed ära, raseerisin isegi, lootes jumal teab mida. CT number oli 29,67. Täna ma enam ei lootnud. On minu neljas täispäev isolatsioonis ja tundub, et jään igaveseks siia. Laman alasti voodis, keeldudes uskumast, et kuhugi lähen, kuigi mul on natuke lootust, et täna kedagi näen. Ükspuha keda.
Sümptomeid ei olnud, aga kui ma nüüd mõtlen, siis mu kehas toimusid veidrad asjad. Näiteks tundsin, nagu oleks kehast magneesium otsa saanud. Kui nüüd mõelda, siis mul kadus ka söögiisu ära, mistõttu ei olnud ma tegelikult ühtegi soolast toitu söönud, kuid jõin samal ajal palju vett. Nii et võib-olla ei olnud see mitte sümptom, vaid tagajärg. Okei, aga söögiisu kadumine? Äkki ma olen lihtsalt põnevil, et olen välismaal / masenduses / ärevil / armunud?
Enam pole millestki kirjutada ... näete, ma vihkan narratiivi ja lineaarset kirjutamist jne jne jne jne jne (sest ma olen cool kid), kuid sellegipoolest püüdlen narratiivi või mingi dramaturgia poole. Hoian lõigud võrdse pikkusega, üritades kokku panna erineva pikkusega lauseid.
Hüppame siia. Võib-olla lõpuks muutun eriti sentimentaalseks. Või hakkan fiktsionaalseid tegelasi sisse tooma.
Just textisin Krõõdale, et olen iseenda suhtes rets kapitalist. Selles mõttes, et kasutan kõiki oma kannatusi kasu eesmrägil ära. Nagu, see ongi ainuke motivatsioon kannatamiseks. Mis – kui aus olla – viib mind järelduseni, et ehk on teraapia ka minu jaoks lihtsalt hobi. Miski intellektuaalselt stimuleeriv, nagu näiteks male mängimine.
Hmm, Krõõt süüdistas mind (olgu, see polnud süüdistus), et ma arvan, et olen parem nendest, kes ei käi teraapias. Ma ei arva seda. Küll aga soovitan teraapiasse minemist tihti. Okei, kui võrrelda teraapiat mingi spordi harrastamisega… näiteks squashiga? Mõlemad peentele inimestele. Nii, su sõber käib iga paari päeva tagant squashi mängimas. Kui tõenäoliselt tuletab ta sulle seda pidevalt meelde, postitab sellest videosid ning – mis kõige olulisem – püüab sind veenda endaga liituma. Mh? Ja ebasportikule inimesele (nagu mulle end määratleda meeldib) võib see solvanguna tunduda. Mitte solvanguna… äkki nagu rünnakuna? Miks ma peaksin tahtma sqquashi mängima? Tundub neile, et mul oleks seda vaja? Või peavad nad end minust paremaks?
Ja järeldusena – mõlematel osapooltel on siirad kavatsused. Kumbki ei ründa teist ega pea end teisest paremaks. Võib-olla olen ma ühel päeval inimene, kes mängib nii squashi KUI KA käib teraapas. Võib-olla isegi kahte samal ajal? Mis tähendaks muidugi, et olen rikas ja ilmselt lastetu. Või mul on lapsehoidja. Või et olen pensionil.
Okei, see pensionile jäämise asi käib ka mulle pinda. Mis mõttes sa kogud raha pensionipäevadeks? Teed lapsi, et end pensionärina üksikuna ei tunneks? Ära jaura, sa oled 40, peaksid käima deitidel, isegi kui sa – issand jumal – oled monogaamses abielus või midagi.
Hetkes elamine…
Väga püüan selle poole praegu.
Olen 15 minutit järjest kirjutanud. Pean varsti vetsu minema. Kuigi tunnen, et igavus hakkab vaikselt sisse sõitma. Olen maha rahunenud, mitte nii ärev kui enne. Ma ei mõtle ka enam eriti, kuhu järgmine lause mind viib. Võib-olla olen alla andnud. Või on allaandmine osa igavuse paketist?
Kas uudishimu saab olla osa igavusest? Sest selleks et tunda uudishimu, peab sul vaba aega olema. Ma arvan. Peas piisavalt vaba ruumi, et suvalised mõtted ja uudishimu saaksid läbi käia? Või on need selles mõttes antonüümid, et kuigi kummagi sümptomid on sarnased, siis sõnad, mida nende kirjeldamiseks kasutada tohime, peavad olema erinevad. Erinema mingil kognitiivsel tasandil.
Tüdinesin eelmisest teemast ära. Oh, nii see vist käibki. Mul on nii igav, et ma ei viitsi kirjutada ka enam. Nii igav, et mul pole enam ka uudishimu, kuhu see tekst jõuab. Võib-olla on siis uudishimu üks igavuse etappidest= Aga jah, see tekst on niikuinii juba liiga pikk, et keegi seda lugeda viitsiks. Ja liiga igav. Ning kui ma parimad kohad ka välja puhastaksin või teksti toimetaksin, kaotaks see oma algse mõtte.
Miks kõik peab meelt lahutama – selle isolatsiooni ajal vaatasin lõpuni Netflixi sarja “Emily in Paris”. See pole soovitus, ma ei hakka seda isegi arvustama, aga te võite aimata, et see on juustune. Ja teate, isegi mitte heas mõttes. Mingil hetkel panin mängima filmi, mida ETV pealt näidati, ja olin selle vaatamisega täielikult hädas. See oli selline kunstipärane ning ilmselt oleksin seda nautinud. Olgu, aeg-ajalt ma suudan kunstipäraseid filme vaadata, lugeda raamatuid… Dostojevskilt või midagi … Ehk selle tõttu, et olen viis päeva üksinda veetnud, vajab mu aju veidi rohkem stimuleerimist kui muidu? Jääme selle juurde.
Nii, see paistab olevat muster. Suvaline lõik, mille käigus tekib millegi vastu järsku huvi, ning lõigu lõpuks jälle tüdimus.
Huvitav, kuidas mul on kirjutamise ajal peas erinevad pildid. Suvalised stseenid oma Tallinna kodukandist. Kohtadest, millest olen mööda kõndinud. Mingil põhjusel on suvi. Puud on rohelised ja päike…
… oh shit. Kogemata muutusingi sentimentaalseks… imetlusväärne, kuidas sellesse lihtsalt libisesin.
Ohkasin just ülimalt kõvasti. Testi tulemus tuli eile kell 6 õhtul. Nüüd on kell 17:27. Ma ei tea. See asi ka, et kuna mul pole Austria telefoninumbrit, pean Krõõda oma kasutama. Ja tema mulle koodi saatma iga kord, kui tulemusi näha tahan.
Ma isegi ei tea, kus ta praegu on. Võib-olla tangot tantsimas… Oh, ma sain just aru, et tõõn Krõõda kõrvaltegelasena sisse, et asja põnevamaks teha. Unustage ära, aitab sellest.
Niiiiii.
(Stseen filmis, kus keegi puhub põsed õhku täis, nähes välja nagu hamster, sõrmedega lauale koputades. Tehes hästi suured silmad ning vaadates hetkeks kellelegi otsa ja siis jälle eemale.)
Ma ei tee isegi nalja. Keegi, kes ma Tinderis kohtasin, kommenteeris just mu posituse alla, et võib-olla me peaksin jooksmas käimist proovima. Näete? Kas ta peab end minust paremaks lihtsalt sellepärast, et TAL EI HAKKA ÜLES-ALLA HÜPPAMISEST PEA VALUTAMA? Tervitused, J. Tegelikult olin ma neid enne näinud, kui me Tinderis kohtusime. Eesti on väga väike.
Viin on suurem. Mulle täitsa meeldib siin. Kuigi tean juba liiga palju kohalikke inimesi.Ma ei taju veel täielikult linna suurust ja inimeste liikumistrajektoore, seega ei peaks ma VEEL muretsema, et näen tänaval tuttavaid.
35 minutit on möödunud. Ma tunnen end… üsna väsinuna tegelt. Tüdinenud tüdimusest, üle-elevil elevusest endast. Millest veel kirjutada?
Okei, ma ei tea, kas see tähendab, et toon teid kõrvaltegelastena sisse…? Kuigi jah, räägime parem teist:
- Kuidas su päev läheb?
- Oled sa kunagi Myers-Briggsi testi lahendanud?
- Mis tunne on tunda?
- Kas sellised meta küsimused näivad sulle ka tüütuna?
- Miks?
- Mis sa arvad, kas sul on suuremad mommy või daddy issudes?
- Oled sa oma pereliikmetele piisavalt tihti helistanud?
- Miks nii?
- Oled sa armunud?
- Mis on armunud olemise sümptomid?
- Aga tagajärjed?
- Oled sa täna söönud?
- Meeldivad sulle oliivid?
- Kas sa tahaksid õhtusöögile minna?
Nalja teen. Ma ei saa veel kuhugi minna. Mitte ilma testi tulemusteta. Endiselt mitte kohal, endiselt tahan varsti pissile minna, kõht hakkab ka vaikselt tühjaks minema. Hmm, kui igavusest saab tüdimus, võivad asjad veidi pahuraks muutuda. Tagasi sinu juurde:
- Eelistad sa tundeid tähendustele?Mis mõttes? Okei, nagu kunsti kontektsis…
- Apelsini- või õunamahl?
- Mis on parim hotelli hommikusöök, mida saanud oled?
- Oskad sa autot juhtida?
- Kuhu sa reisiksid, kui meil poleks kliimakriisi ja tegelt üldse mitte ühtegi kriisi ja bensiin oleks odav ja päike paistaks?Kas sa teadsid, et see, kui keegi sind halvasti kohtleb, on peegeldus neist endist, ja mitte sinust?
- Liiga sentimentaalne?
Mu sõrmed on trükkimisest väsinud. Kuigi mulle isegi meeldib see tuimus sõrmedes. Üldjuhul tähendab see, et olen palju tööd teinud. Tähtajale järele jõudnud. Meili ära saatnud. Avalduse sisse andnud. Kirjutanud 45 minutit järjest igavust?
Soovin, et see oleks nüüd lõpp.