Lavastus põhineb švetisi kunstniku Alberto Giacometti sürreaalsetel tekstidel, joonistustel ja skulptuuridel, luues nendest visuaalse poeemi. Giacometti tööd on lähtepunktiks – need on kui teerada, mis viib läbi lausutud ja kirjutatud sõnade, joonistatud ja tantsitud joonte, figuuride, helide, kipskujude, teokarpide ja kivide uude kohta. Kirjanduse ning visuaal- ja etenduskunstide kohtumispaigas ilmneb nähtamatu paik.

Aastatel 1942–1945 elas Giacometti Genfis. Sõja ajal oli linn varjupaigaks paljudele Pariisi kunstnikele ja kirjanikele, pakkudes neile võimalust intellektuaalseks mõttevahetuseks. Giacometti kuulus ajakirja Labyrinthe toimetaja Albert Skira lähemasse ringi ning kirjutas ajakirjale kolm visionaarset artiklit. Genfis kohtas Giacometti ka oma tulevast naist Anettet. Genfis veedetud aeg langes kokku tema kunstilise karjääri keerulise järgu ja fundamentaalse loomingilise kriisiga. Ta elas tagasihoidlikus toas Hôtel de Rive’is, mida kasutas ka oma stuudiona. Päevade kaupa püüdis ta luua skulptuure, suutmata valmistada enamat kui tillukesed, miniatuursed figuurid. Sikra sõnul mahtusid Giacometti Genfi tööd kuude tikutoosi, mille ta peale sõda Pariisi naastes taskus kaasa võttis.



Frank Soehnle õppis nukukunsti Stuttgarti muusika- ja etenduskunstide ülikoolis aastatel 1983–1987. 1987–1990 töötas ta Karlsruhe nukuteatri kunstilise juhina ning 1991. aastal asutas ta sõltumatu teatritrupi Figurentheater Tübingen. Frank Soehnle töötab nukunäitleja, näitleja ja lavastajana ning ka külalisõppejõuna mitmes tunnustatud rahvusvahelises koolis. Ta teeb filme televisioonile, lavastusi teistele teatritele ning on andnud etendusi Euroopas, Iisraelis, Mehhikos, Austraalias, Aasias, Indias ja USAs.



Figurentheater Tübingen on professionaalne sõltumatu teater, mis otsib oma töös nukuteatri ja teiste kunstide piirimaid. Uute teatrivormide loomisel kasutatakse lisaks traditsioonilistele nukuteatriliikidele nagu objekti- ja materjaliteater ning draamaelementidele ka kujutavat kunsti ja muusikat. Iga uue lavastusega rajab kollektiiv teed uute vormiliste ja sisuliste teostuste ja küsimuste püstitusteni, mis tavapärasest teatrist oluliselt erinevad.

Teater, mille 1991. aastal rajasid nukunäitlejad Frank Soehnle ja Karin Ersching, koondab vabakutselisi kõigist kunstivaldkondadest. Lisaks omalavastustele hõlmab teatri töö külalislavastusi teistes teatrites, lühifilme kultuurikanalile arte/ZDF ja 3sat, loenguid erinevates ülikoolides ning külalisetendusi nii Saksamaal kui ka mujal maailmas.