Viimasest asjast jäi küünte alla ainult pisut mulda. Nüüd kahlan antropoloogilistel eelkaevamistel läbi karvadega segunenud kiviprügi.
Nii palju kiviprahti! Ei oleks osanud ette näha, kui palju kiviprahti tuleb ja kui palju tööd selle eluka äratamisega enda jaoks tekitan. Aga äratamist oli vaja. Olen näinud silmi ning käin nüüd ringiratast hüpeldes ringi, õrnalt jäsemeid tõstes ja tema lõhna ninna tõmmates. Milline on kellegi ülekülluse lõhn, keda oled terve elu vältinud? Mida teha kehaga? Järjekordne teaduseksperiment. Järjekordne polügoon, kus katsetada mulle kuuluvaid nahku, riietuse komplekte ja ideid, mis on võib-olla peale surutud või ka mitte. (Dana Michel)



“Micheli poeetiline suhe asjadega on rõhutatud. Ta uurib kujusid ja materjale, leiutades skulpturaalseid vorme uuesti plastide, elastsete materjalide ning tainaste kujul. Tema looming lõikab radu läbi vildi, kogeledes veenvalt etenduskunsti liikuvates registrites. Tema etendused, mis on nii vaimukad kui ka sotsiaalselt nutikad, lõdvendavad tundmusi. Ta hoiab tagasi keha kontuure (viivitades visuaalset tuvastust), taotledes samas läbipaistmatuse metamorfset ulatust. “Mercurial George“ vibreerib – vibreerib ikka veel minuga.“ (Allikas: VK Preston, etenduskunstiteadlane, Browni Ülikool / Toronto Ülikool)




Dana Michel on koreograaf ja etenduskunstnik, kes elab Montréalis. Enne Concordia Ülikooli lõpetamist kaunite kunstide bakalaureusekraadiga kaasaegse tantsukunsti alal, kui ta oli 20. eluaastates, tegutses ta turundusjuhi ning jooksja ja jalgpallurina, osaledes ka võistlustel. 2011. aastal sai ta danceWEBi stipendiumi (Viin, Austria) ja on hetkel resideeruv kunstnik tantsukompaniis DanceMakers (Toronto, Kanada) ning loomekeskuses Usine C (Montréal, Kanada).



Tema kunstipraksis, milles sulanduvad koreograafia, intuitiivne improvisatsioon ja etenduskunst, on juurtega kinni identiteedi kui korrastamata kordsuse uurimises. Tema töövahenditeks on arusaamad performatiivsest alkeemiast ja postkultuurilisest juhuslikust materjalist – ta kasutab elavhetki, esemete omastamist, isiklikku minevikku, tulevasi soove ning praegusi mõttesuundi, et luua enda ja pealtnägijate vahele empaatiale toetuv elamuste tsentrifuug.



Micheli uusim sooloetendus “Yellow Towel” oli vastavalt ajalehe Voir (Montréal) ja ajakirja Dance Current (Kanada) 2013. aasta viie ning kümne parima tantsusündmuse hulgas. 2014. aastal sai ta vastloodud auhinna Impulstanz Award (Viin) tunnustamaks teda silmapaistvate kunstiliste saavutuste eest ning teda tõsteti esile ühena aasta tähelepanuväärsetest naiskoreograafidest ajalehes New York Times.
2014 aasta lõpus arvati “Yellow Towel” ajakirjas Time Out Magazine (New York, USA) kümne parima etenduse hulka.
„… Kunstnik, kes keeldub järeleandmistest ja julgeb leiutada oma keelt.“ (P. Couture ja E. Pépin, Voir, 2013)