Kris Lemsalu “Veenuse sünd” kuulub kunstniku nende teoste hulka, mis on korraga järelhüüded, mõtisklused kaotusest ja lahti rebimisest. Hoolimata läbinisti isiklikust algtõukest jõuavad kunstniku mõtted vaatajani teatava üldistatud motiivina, milles on tohutu laetus ja rikkalik visuaalne keel.

Kris Lemsalu: "Kuidagi on välja kujunenud - imestan isegi -, et kui keegi mulle lähedane inimene sureb, teen uue töö temale mõeldes, mõeldes surmale üldse. Nõnda ma koostangi justkui mingit hauakivide kollektsiooni, järelhüüdeid, mis saadavad tervitusi teispoolsusesse. “Veenuse sünni” eellooks on see, et pillid pani kotti üks sõber ja samal päeval ka Louise Bourgeois. Tuimus ja elutahe, mis sellistel hetkedel üheaegselt vallanduvad ajavad oksele meeletu intensiivsusega. Läksin siis Viini Loodusmuuseumisse ja sain vabastava naerukatarsise kui nägin, et too Willendorfi Venus on suituspaki suurune. Lootus, et kõik on alles ees, tuli vaikselt tagasi.”



Kris Lemsalu (sündinud 1985. aastal) on kunstnik, kes tegutseb Tallinnas, Viinis ja Berliinis. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias Tallinnas, Taani Disainikoolis Kopenhaagenis ning Kujutava Kunsti Akadeemias Viinis.Eesti Kunstiakadeemias keraamikat õppinuna eksperimenteerib Lemsalu mitmekihiliste teoste loomiseks tihti traditsiooniliste tehnikatega. Lavastatud installatsioonide loomiseks segunevad loomade kehaosad või portselanist valmistatud rõivaesemetest koosnevad õrnad skulptuurid leitud looduslike materjalidega, nagu karusnahk, nahk ja vill. Need võivad kujutada iseseisvaid ulmelaadseid narratiive või siis toimida lavana Lemsalu oma etenduskunstile – mõnikord muutuvad skulptuurid osaks tema kostüümidest. Ehkki temaatika on tihti judisemaajav, sünge ja kauge ning viimistlus tervikuna tahumatu, näivad Lemsalu teosed haprad ning samal ajal luksuslikud, tõstes esile kunsti ihaldatavuse küünilist tahku ja pakkudes samavõrra sellisele küünilisusele huumori ning iroonia kaudu vastumürki.
www.krislemsalu.com