Ma ei taha teada, mida see asi tähendab. See on reis, mille koos publikuga ette võtan. Võib-olla õnnestub meil koos aru saada, mis peitub ridade vahel, ning liikuda edasi väikeste tantsude ja mitmete esemetega, mis koos minuga ellu ärkavad. See on natuke nagu räägiks raamatust, mida kõik on lugenud, aga hästi ammu ja mäletatakse erinevaid asju ja nüüd mängitakse neid uuesti, meie ees, aga rohkem meie sees, ja seal on ka üks üpris aeglane film. Film – nagu see teos – on seal pigem nagu telekas, mis on mahakeeratud heliga käima jäetud. Mulle meeldivad telekad, mis lihtsalt seisavad, ilma et keegi neid vaataks. Ma kujutan ette, et see on aeg, kui telekas tõeliselt lõbutseb, lihtsalt naudib pilte ja jadasid nende endi pärast, mitte selle pärast, mida nad kujutavad.

Mul on sõber, kelle nimi on Juan Dominquez. See on tõesti mõnusalt voolav nimi ja lõpuks sööme koos jäätist, ilma et me eriti räägiks. Nii armas on nautida midagi tõeliselt head ja teha seda vaikuses. Kui natuke oodata, on võimalik lihtsalt kohale ilmuda.

Seitse aastat tagasi sai alguse üks rännak. Seiklus, mida alustati selleks, et uurida esemete salaelu. Kas aja koostis muutub kuidagi seetõttu, et on elanud esemete vahetus läheduses: mitte esemete kui tööriistade või suveniiride, lemmikloomade või lähedaste asemike, vaid kui lihtsalt esemete? Siin peitub midagi enamat kui performatiivsus, see on lihtsalt viimasel ajal pisut häbelikuks muutunud.

Esemed tõmbuvad eemale.

Vananedes kahaneb inimese tulevik sekund-sekundilt. Mingil hetkel jõuab minevik tulevikule järele. Elamine teadmisega, et su tulevik on möödas, tähendab kohanemist üksildusega.

„Digital Technology“ on mõtisklus esemete seltsis, muljete vool, mis lõpeb ja siin me oleme ja see pole midagi erilist, eks?

Mårten Spångberg on Berliinis ja Stockholmis elav ning töötav koreograaf. Oma töös keskendub Spångberg tantsu laiendatud mõistele, millele ta läheneb erinevates tehnikates läbi viidud eksperimentaalpraktikate ja väljendusviiside kaudu. Spångberg on olnud etenduskunstis tegev nii esineja kui loojana aastast 1994. Leibeli „International Festival” alt tegi Spångberg koostööd arhitekti Tor Lindstrandiga, projekti raames uuriti sotsiaal- ja laiendatud koreograafia mõisteid. 1996-2005 organiseeris ja kureeris Spångberg festivale Rootsis ja rahvusvahelisel areenil, ning oli üks suhtlusvõrgustiku INPEX asutajatest. Spångbergil on rikkalik kogemustepagas nii teooria kui praktika õpetamises. 2011. aastal ilmus Spångberg’i esimene raamat „Spangbergianism”. Hetkel on Spångberg dramaturgia- ja koreograafiaprofessor tantsu ja teatri kateedris Oslo Rahvusliku Kunstiakadeemia juures. Tema viimased tööd; „La Substance, but in English”, „The Internet”, „Natten” ja „Gerhard Richter, une pièce pour le théâtre” on pälvinud palju rahvusvahelist tähelepanu.