Sveta Grigorjeva küsib tantsuteksti ja tekstitantsu lavastuses „TEKHNE”, mida on veel tantsida neoliberaalses ja ühiskonniti aina hoogsamaid tuure koguvate neofašistlike tendentside taustal?


Miks peaks üldse tantsima kui maailm on kokku kukkumise äärel? Kas tantsu saab kasutada näiteks anti-kapitalistliku tööriistana? Kas soolol kui etendusformaadil on enam üldse midagi pakkuda? Või saab ka üksinda laval tantsimist näha kui maailma jagamise harjutamist? Kas tants saab olla viimane päästev õlekõrs?
See pole niivõrd didaktiline kui poeetilis-filosoofiline tantsisklus, mis liigub isikliku ja avaliku, poliitilise ja privaatse vahel.


"TEKHNE" on küll ajutreening, aga võimalik, et lõpuks võtab isegi kehaliselt võhmale.


Sveta Grigorjeva on Eesti lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja, kelle loomingut iseloomustab ekspressiivsus, poliitiline positsioneerumine ja taltsutamatuse kultiveerimine. On avaldanud kaks luulekogu – „kes kardab sveta grigorjevat?“ (2013) ja „american beauty“ (2018). Tema viimased lavastused “Carmina Trash” (2015) ja “Rebel Body Orchestra” (2017) suutsid ajada mõned inimesed ekstaasi, teised jälle vihaseks. Grigorjeva on tantsinud nii enda kui teiste töödes, nii Eestis kui välismaal. Lõpetab hetkel magistriõpinguid Saksamaal Giessenis, Justus-Liebig-Universität´is.