Etendust saab vaadata tasuta 21.11 kell 20:00 kuni 23.11 kell 8:00ni (36 tundi) SIIT.

Kanuti Gildi SAALi kodulehe kaudu saab alates 21. novembrist kella 20:00st 36 tunni jooksul tasuta eesti keelsete subtiitritega osa saada maailmakuulsa Poola lavastaja Krzysztof Warlikowski lavateosest “Me sõidame ära”. See saab teoks Varssavi Nowy Teatr’i ja Kanuti Gildi SAALi koostööna ning Adam Mickiewiczi Instituudi toetusel.Lavastuse tõlke autor on Hendrik Lindepuu.


Warlikowski kui fenomeni tagamaid avab dramaturg Laur Kaunissaare:
“Ühes kunagises intervjuus ütles Krzysztof Warlikowski, et nooruses, kui ta ei tegelenud veel teatriga, vaid õppis Sorbonne'is vahetusüliõpilasena filosoofiat, tahtis ta olla kõike muud, kui poolakas. Poola ajalugu on täis muidugi eriti lopsakat raskust, nii 20ndast kui varasematestki sajanditest, aga ehk rusus Warlikowskit midagi sarnast nagu Emil Tode “Piiririigi” pealtegelast, kes pärit sealt, kus kujundlikult “kuivkempsu hais matab hinge, Ida-Euroopast”. Warlikowski räägib, et pööre teatri poole tuli õigupoolest soovist püüda võimatut, seista vastu ja luua teistmoodi Poola, püüda oma ja teiste hirmudele, tabudele ja kompleksidele kartmatult silma vaadata. 1993. aastal, samal aastal, mil ilmus “Piriiriik”, lõpetas Warlikowski Krakowi teatrikooli lavastajana.


“Hamlet” homoseksuaalina, “Veneetsia kaupmees” holokaustijärgses Poolas. Teatri julgus saabki tõeliselt mõjuda vaid mööduvas ajahetkes. Tagantjärgi tundub kõik nii näiliselt loogiline, isegi banaalne. Warlikowski unistused täitusid. Tema ümber kogunes juba varakult kümmekond näitlejat, valiksugulased, nagu Goethe nii kaunilt ütleb, kellega koos on veerandsajandi jooksul tehtud nii mõnigi geniaalne lavastus (mu isiklik lemmik on Kane’i “Puhastatud” ja “(A)pollonia”). Ja muidugi Małgorzata Szczęśniak, asendamatu stsenograaf. Peamine, mille nad tõid Poola teatrisse, aga miks mitte ka Euroopa ja maailma teatrisse laiemalt, on oskus ühendada klassikatõlgendus, julge ühiskondlik pilk, veatu esteetine taju ning lõikav isiklikkus a la varajane Nan Goldin. Esimesed 20 aastat oli see midagi uut, aga eks ajaga muutu kõik iseenesestmõistetavaks. Warlikowskiga alustanud näitlejad on nüüd superstaarid, Warlikowski ise rüütliks löödud ja töötab juba aastaid eeskätt ooperis (Opera de Paris, Royal Opera House, La Monnaie, mida soovite) nagu selliste karjääride puhul hiljem tihti läheb.


Warlikowski juhib Varssavi Uut Teatrit. Ta ise lavastab harva ja on andnud vabad käed pigem noortele, mis on imetlusväärselt suuremeelne. Mõned aastad tagasi, kui ajad olid Poolas juba niisama huvitavad, kui praegugi, vestlesin selle teatri dramaturgi ja direktoriga valitsuse järjekordsest seaduseelnõust. “Neil on neli aastat aega rumalusi teha, majanduse hea seis võimaldab seda,” ütles direktor, kes alustas koostööd Warlikowskiga niisamuti 90ndate algul ja on selles teatris palju rohkemat, kui lihtsalt produtsent. “Kõige kurvem, kõige ahastamapanevam” ütles dramaturg, “on näha, kuidas Poolat, mida me oleme ehitanud, millest me oleme unistanud, kivi kivi haaval lammutatakse.” Ükskord, väikekeses seltskonnas ühe Varssavi (mis pole just tuntud kui ilus linn) restorani rõdul, tundus mulle, et stoilist ja neurootilist sarmi ühendav Warlikowski on nagu välja astunud Sorrentino “Kohutavast ilust”.


Iisraeli näitekirjanikku Hanoch Levinit on Warlikowski lavastanud varemgi, aga “Me sõidame ära” on hetkel kahtlemata sümboolne materjalivalik. Eesti Poola kajastusest võib jääda mulje, et seal ainult üks, konservatiivne pool ongi. Miski pole kaugemal tõest. Minna või jääda, küsivad endalt Poolas paljud, aga ilma võitluseta minemine ei sobi kuidagi Poola ajaloo heroilisse mustrisse. Selle näiteks sobib elegantselt ka Warlikowski enda loometee. Ja ei ütleks, et meilgi Eestis oluliselt lihtsamad küsimused silme ees oleks.”