Lavastuse "Lause lõppu jõudes olen unustanud kust see algas" fookus lasub pigem sellel, kuidas räägitakse, ja mitte niivõrd sellel, millest. Trupi arvates on selle keskmes on armastus, poeesia, nostalgia ning uussiirus. Etendaja ja lavastuse kunstnik Riin Maide arvab, et kui lavastus oleks luuletus, oleks tegemist vabavärsiga.
lause lõppu jõudes olen unustanud, kust see algas – räägin jälle, et kui mingit sõna või liigutust korrata, muutub ta abstraktseks, kaotab oma tähenduse, saab jooneks või trajektooriks õhus, mis ei jäta sinna jälge, aga äkki kui mingis ideaalses maailmas seda teha, siis see jätab jälje kellegi sisse, selles mõttes, nagu jääks meelde, aga see ei jää meelde mingi teadmisena, vaid see jääb meelde mingi tundena, või äkki jääb meelde see teadmine sellest tundest, mälestus sellest tundest ja elu läheb edasi, aga mitte kunagi (mitte veel) täiesti mööda, ühel hetkel ta läheb ka mööda (või vähemalt selline tunne on) ja ühel hetkel (aga mitte veel) ta läheb täiesti mööda, aga kui istuda iga nädal kolmel neljal viiel õhtul linnahalli taga vee ääres, juua longerot, visata kive vette, vaadata korraks pimedasse, sest ainult korraks seda ongi, siis on võimalik see täiesti ära unustada
Rääkides ühte ja sama juttu kogu aeg uuesti, langeme rutiini – kasutame samades kohtades samu intonatsioone, samu sõnu, samu lauseid. Hääldame välja tähtede kombinatsiooni, mis püüab kirjeldada mälestust emotsioonist. Inerts on kadunud, keegi ei pea enam järge, kas korduv lause oli algus, keskpunkt või lõpp. Häguselt meenub, mis tunne oli neid sõnu esimest korda öelda. Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas. Aga see ei tähenda, et oleksime midagi kaotanud. Võibolla annab just see meile võimaluse usaldada iseend, sest vahet pole, mis teeme, jõuame omadega ikka samasse kohta välja.
"Esimene mõte, mis mul tekkis, kui saali sisse astusin, oli tunne, nagu oleksin kellegi teise klassiõhtule sattunud. See on teatav pseudo-nostalgiline tunne, mis seostub klassiõhtu kogemusega. Kogemus, mis on kusagil kunagi varem olnud ja sa igatsed selle järele." – Karin Allik, Kultuur ERR
"Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest." – Brigitta Davidjants, Sirp
Nele Tiidelepp (1998) on kunstnik ja kirjanik, kelle praktika on ajendatud spontaansetest reaktsioonidest keskkonnale ja materjalidele. Tema teosed paiknevad teljel, mille kummaski otsas on vastuolulise loomuga meediumid: skulptuur ja tekst. Kusagil nende vahel, staatika ja kaalutu kujutlusvõime keskel ilmneb performance, mis keerab materjali ümber ja teeb nähtavaks minevikkude paljususe. Tiidelepp on avaldanud oma tekste erinevates kultuuriväljaannetes ning osalenud näitustel ja kultuurisündmustel Eestis, Belgias, Saksamaal, Itaalias, Šveitsis, Portugalis, Soomes ja Leedus.
Peamiselt EKA taustaga etendajatest, kunstnikest, muusikutest ja kunstitöötajatest koosnev fluiidse koosseisuga kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik – on Tiidelepa kaaslasteks sel teekonnal lause lõppu, kus valdavaks tegevuseks on proov minevikke unustada ning valdavaks meeleoluks selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. Grupi loomingulised teed on varasemaltki ristunud: “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” on mõtteline järg kahele Tiidelepa performance'ile, mis toimusid Ajuokse Avangaaris ning EKA galeriis etenduskunstide kobarprojekti "festival...showcase" osana. Tiidelepa sõnul ongi lavastuse alustala senistes koostöödes kehtestunud loominguline üksteisemõistmine ning ühised väärtused. Lisaks noorele eale ja aktiivsele tööle kultuurivaldkonnas ühendab neid lavastaja sõnul ka tugev põlvkonna- ja ajastutunnetus.
Pärast 16. novembri etendust toimus eestikeelne kunstnikuvestlus, mida viis läbi Urmas Lüüs, ning pärast 24. novembri etendust ingliskeelne vestlus, mida juhtis Taavi Piibemann.
