“MOLAR” on pidevalt ajas edasi arenenud soolo. Olles pälvinud nii kriitikute kui ka publiku tunnustuse, on seda esitatud Hispaania kõige olulisematel festivalidel: Festival Sismògraf, Fira Tàrrega, Festival Trayectos ja TNT ning see jätkab oma ringreisi.
Esimese impulsina ja kujutluse käivitajana selle töö puhul oli kõigepealt sõna “õnnelikkus”; vaadates “õnnelikkust” kui etteantud käitumisreeglitega performatiivset seisundit. Lõpuks oli teose ideeks töötada kujutistega, mida seostatakse õnnelikkuse seisundiga (Coca-Cola reklaamid, eufooria värava löömisest, teatud muusika, hüpermotiveeritud inimese elevus jne.), et välja töötada vahendid, millega (taas)esitada hulka kord ilmuvaid ja kord kaduvaid õnnelikkusega, "Erilise Tundega", “lahe olemisega” seostuvaid kujutisi. Kujutiste ja viidete arhiiv võimaldab osutada emotsioonide taasesitatavuse aspektile Lääne ühiskonnas.
Teose esitus sisaldab mitmeid kehast lähtuvaid õnnelikkuse (taas)kehastusi, aga ka mõningaid audio-visuaalseid kandjaid, millega veelgi enam rõhutada emotsionaalse kauba kontseptsiooni. Siinjuures huvitab meid eriti käsitlus emotsioonidest, kui “asjast”, mida (taas)esitatakse, (uuesti) tutvustatakse, mis on (taas) kohal ja (ümber) kujundamas olukorda.
Kogu protsessi kestel oleme töötanud erinevate allikatega, mis võimaldaks näidata antud seisundit sünkroonis muusika, mälu ja sellest mõjutatud kehaga. Samuti otsinud käivitusi, mis võiksid lõhkuda emotsioonide taasesitamise aspekti. Etendaja - see, kes otsib ja püüdleb kollektiivse seisundi poole - on pühendunud juba olemasolevat käivitavale partituurile. Niisiis on selle lavastuse puhul oluline teadvustada ja järgida seda, kuidas keha partituurile truuks jäädes võimendab mugavuse ja õnnelikkuse seisundit esile kutsuvat liikumist; seisundit, mis ei ole individuaalne, vaid paratamatult kuulub massile.
Masside kaasamine ja emotsioonidega samastumine on teoses erilise huvi all. Nõnda asetab teos kaalukausile kollektiivsed emotsioonid kui liikumise olulise lähtepunkti tänases ühiskonnas. (Jalgpalli mängu eepilisus on siin suurepäraseks näiteks.) Kaasaegsetest reklaamivõtetest tulenevalt tutvustatakse meile õnnelikkust kui midagi, mida saab osta, mida saab omandada, ning meilt nõutakse, et me pidevalt ostaks ja püüdleks soovitud õnne poole.
Lõpetuseks, “MOLAR” on somaatiline (mitte)soolo teos, mis kasutab emotsioonide uurimist ja kujutamist, et rääkida sellest, kuidas me liigume ning kuidas meid liigutatakse.
Quim Bigas elab Barcelona ja Kopenhaageni vahel. Kunstnik, kes tegutseb koreograafia, dramaturgia ja teabevahetuse valdkondades.
Pühendunud projektidele, mis püüavad avada teatavat kohataju läbi tantsu ja koreograafia vahendite. Tema kunstiline looming kasutab sündmuse erinevaid elemente või ülesehitusi, selleks et tekitada kohtumisi või sellesse panustada.
Sageli kasutab ta dokumentaalseid võtteid eesmärgiga avada koreograafilisi võimalusi, mis pakuksid aja pidevuse perspektiivi. Sageli juurdleb selle üle, kuidas avada olemise viise läbi lähenemise mälu, subjektiivse kogemuse ja puudumise seotusele. Samuti intrigeerib teda keha roll somaatilise üksusena, mis aina esitab küsimusi ja tunneb muret vaadete suhtes reaalsusele.
Alates 2018. aastast on Quim koreograafia abiprofessor Den Danske Scenekunstskolen’is Kopenhaagenis ning osaline EL projektis Dancing Museums koostöös Fundació Mirò ja Mercat de les Flors’iga ning EL projektis More Than This koostöös Carlos III ülikooli ja Mateo Feijóo’ga rahvusvahelisest etenduskunstide keskusest Naves Matadero.
