"„Planet Alexithymia“, olemata sõnumilt sotsiaalne või poliitiline, annab edasi just seda seisundit, mida võiks tunda inimene, kel on ära lõigatud turvatunnet pakkuv ja minevikust lähtuv, samas alusetuid tulevikulootusi pakkuv „suur lugu“, mis asetab ta igavikulisse kohalolutundesse." - teatrikriitik Madis Kolk

“Kunstis ja ka ühiskondlikul tasandil räägitakse palju ajast ja ruumist, nende totaalsusest, nendega seotud vormimängudest jne. Minu huvi vangide vastu tuleb sellest, et just vangid tegelevad aja ja ruumi kontseptsiooniga kõige äärmuslikumal moel. Kui olla üksikvangistuses, siis küsimus, kuidas sa näed mingit nurka, kuidas sa liigud, muutub üsna laetuks, lausa eksistentsiaalseks. On süsteeme, kus vangilt on võetud isegi võimalus teenida endale ise leiba ja vett. Mis siis üldse alles jääb? Mis on see mehhanism, mis aitab olukorraga hakkama saada?“ - Karl Saks vestluses Eik Hermanniga

Eksperiment C: “Leet-turteltuvi paar on asetatud valgesse kastpuuri, kust järk-järgult kõrvaldatakse üha pikemaks ajaks emaslind. Mõni päev pärast liigikaaslasest emaslinnu kõrvaldamist on isane leet-turteltuvi valmis paarituma valge kodutuviga, keda ta on seni täielikult ignoreerinud. Mõne aja pärast on ta valmis esitama oma kummarduse ja kuristava häälemängu tuvitopisele, veel hiljem piisab postamendile asetatud rullikeeratud tolmusest rätist, haamrist ja mustast kindast. Pärast nädalatepikkust üksikvangistust suunab ta oma paaritusliigutused kastpuuri tühjale nurgale, kus rõhtsate kantide kokkusaamiskoht pakub vähemalt optilist pidepunkti”.

Keha, mis on surutud keskkonda või teadvus, mis on surutud kehasse, peab tegelema rutiini ja pragmaatiliste kordustega - olgu see blackboxis, vanglas või põllumaal. Sealt tulenev taastekkiv jada ja fenomen, kuidas keha ja psühholoogia olukorraga kohanevad või mitte, on lavastuse fookuseks.

Planet Alexithymia on teadusulmeline vaate- ja kuuldemäng, mis ammutab informatsiooni eksperimentidest, protseduuridest, sündroomidest ja diagnoosidest.

(Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest)

Karl Saks on vabakutseline koreograaf, tantsija ja helikunstnik. Ta lõpetas 2009. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna (BA) ning 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia eriala (MA).
Ta on loonud kolm soololavastust ning teinud koostööd nii helikunstniku, dramaturgi, esineja, lavastaja assistendi kui kaas-lavastajana teatri, filmi ja galerii kontekstis. Ta on osa muusikalisest kollektiivist Cubus Larvik.