Kolme nädala jooksul külastatav installatiivne lavastus “T2” juhatab vaataja paralleelsete mitmiktähenduste maailma, milles sisustatakse määramatuse mõistet nii ulmelise kui ka inimliku proosalisusega. Projekti mõttelises keskmes on tähenduste muutumine ja kuhjumine ajas, mistõttu avaneb projekt igal nädalal uue alapealkirja all, ning ka selle sisu muundub vastavalt. Tegijate eesmärgiks on vaatajakogemuse lavastamine näituselaadses, kuid samas paratamatult teatraalses ruumiolukorras, kus iga külastaja kogemus võib teistest mõnevõrra erineda. Inspiratsiooni on ammutatud muuhulgas nii nõukogude ulmekirjandusest kui ka hüsteerilisest realismist, mille toel mõtestatakse inimeseks olemise nihestatust ebareaalsetes tingimustes ning luuakse kujutlusi pooleli jäänud tulevikuvisioonidest.

„Nonii,“ alustavad nad. „See oli nüüd kõik väga värskendav, aga mida me teeme siin, Hal? Ah? Mida me teeme siin?“
„Ma ei tea.“ Sa kehitad õlgu. „Mida te teete siin?“
„Ma küsin sinult – mida me teeme siin?“
Sa ütled: „Ma ei tea,“ endiselt kehitades. „Ma ei tea. Küsi neilt.“ Sa vaatad mind. Ma näitan sulle. Nägid sa või mitte, on raske öelda. Me kõik jätkame.
„Me ka ei tea, mida me teeme siin,“ kuulen ma neid ütlemas. Sa vaatad tagasi nende poole.
„Te ei tea, mida me teeme siin?“
„Persse,“ nad ütlevad.
„Tegeleme sellega hiljem. Teeme midagi muud. Kisub veidi tüütuks. Kas keegi teab kedagi, kellel on midagi? Hei, Hal, kas sul on midagi?“ küsivad nad.
„Tossumasin on tuksis,“ vastan ma. Nad ohkavad.
„Kuule, Hal.“
Nüüd vahivad nad oma telefone. Kontrollivad midagi.
„Hei, Hal, kuuled?“ sosistavad.
„Jah,“ sosistan ma vastu.
„Kas sa kuuled mind?“ sosistad sa.
„...“
„Hei, Hal?“ nüüd veidi kōvemal häälel.
„Teen ettepaneku, et räägin teile ühe nalja, kuid tingimusel, et peale seda te lõpetate nende küsimustega ja lasete mul mõelda.“
„On see hea nali?“
„Ööliblikas siseneb nina-kõrva-kurguarsti kabinetti ja talt küsitakse tuleku põhjust. „Doktor, ma ausalt öeldes enam ei tea, mida teha. See, mis mind vaevab, kannab mitut nime – ahastus, meeleheide, agoonia, melanhoolia, depressioon –, kuid sellega siruli olles kutsun ma seda lihtsalt selleks,“ selgitab ööliblikas. „Aga kallis ööliblikas, kuigi sa vajad abi, ei ole see siin nüüd küll õige koht selleks.“ Olukorrast segaduses arst küsib, miks otsustas ööliblikas üldse tema juurde tulla. Küsimusest hämmingus ööliblikas vastab – „No ma nägin, et tuli põles.““
„…“
„…“
„See oli päris hea!“
„Tššš!“
„...“
„...“
„Hei, Hal? Kas neid mitte ei kutsutud ka otorinolarüngoloogideks?“
„...“
Hei, Hal?“
„...“

Marten Esko (1990) on Tallinnas tegutsev kunstiteadlane, kuraator, kunstitöötaja, näitusetegija ja kirjutaja. Tema senine tegevus on keskendunud laiemalt eriilmelistele näitamise ja näitusetegemise võimalustele, nautides nii materiaalseid ja ruumilisi kui ka kontseptuaalseid ja kontekstuaalseid lähenemisi teadmis-, teadlikus-, tähendus- ja teadmatusloomele. Ta on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhatuse liikmetest, olles sellega eri rollide kaudu seotud 2011. aastast ning juhtinud seda vahemikus 2016–2020. Alates 2021. aastast on ta EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute doktorant.

Mihkel Ilus (1987) on visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta töötab sageli suuremõõtmeliste installatsioonidega ja näituse ajajoone variatsioonidega. Olulise osa tema tegevusest moodustab formaadikriitika ning kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Ilusa praegune loomefookus asetub black box’i ja white cube'i keskkondade ühisaladele. Ilus on loonud mahukaid isik- ja koostöönäitusi, kureerinud teiste loomingut nii kujutavas kunstis kui etenduskunstides. Igal võimalikul hetkel keskendub Ilus oma stuudiopraktikale, jagades seda aega muude projektidega ja tööga Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas lektori ja meistrina.