Lavastuse „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate” („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”) kokkuleppeline alguspunkt on kiri, mille lavastaja saatis 2023. aastal dramaturgile. Sellest esimesest kirjast hakkas lahti rulluma materjal, mis mõtiskleb elukäigu ja selle dokumenteerimise üle – mis on mälestus, curriculum vitae, biograafia jne. Veel enam huvitavad neid väikesed saavutused, mis eluloos kohta ei saa, kuid millel on määrav tähtsus elu pöördehetkedel.

See esimene kiri lavastajalt on tõlkes midagi sellist:

„Mõni aeg tagasi kuulsin punklugu pealkirjaga „We Tried Nothing And We Are All Out Of Ideas”. Ilmselgelt oli lugu nõme, sest mida ikka oodata bändilt, kes isegi ei üritanud pealkirja välja mõelda. See on tsitaat „Simpsonitest” – Nedi vanemad viivad ta halvasti käituvatele lastele mõeldud programmi, öeldes programmi läbiviijale: we tried nothing and we are all out of ideas.

Tulevane lavastus ongi täpselt see – see ei proovi midagi, ei leiuta ega paku midagi uut, tõenäoliselt isegi ei avasta midagi uut.

Nii, et siin me oleme. On nagu on.

Lavastus kõigile neile, kes tunnevad, et pole päris siin- ega sealpool. Nagu mina. Nagu sina.”

See kõik on muidugi ebaoluline, sest vestlusega liitub abiturient ja lavastaja ainuke laps, kellel polegi veel CV-d ja keda ei huvita mingi heietamine. Tema näiteks pakub välja, et Best Of Compilation on palju parem – halbu palasid sealt ei leia, sest milleks taastoota midagi, mis juba alguses kehvasti läks.

„Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate“ räägib kahest inimesest, kes liiguvad eemale, liiguvad edasi.

„Maike Londi „Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi” mõjub kui coming-of-age lavastus, kus käsitletakse suureks saamist, välja kasvamist, tagasivaatamist ning eluga pidevalt uutmoodi hakkama saamist. Lavastus tegeleb comebacki kui kultuurilise fenomeniga ning küsimusega, kuidas pärast eemalolekut naaseda. Teisalt on see lihtsalt lavastus kõigile, kes on kunagi olnud lapsed, ja veel eriliselt neile, kellel on endal lapsed. Maike Londi comeback etenduskunstnikuna ning tema 19-aastase poja Lukase hüvastijätt teatriga viib küsimuseni, et kuidas võtta vastu pärandus, mis koosneb kitarrimänguoskusest ja liigutustest, ning mida sellega siis peale hakata?” – Kanuti Gildi SAAL

„Eilse pausi ajal oli Lukasel ja ta emal suur vaidlus. Ma ei saanud sellest midagi aru… sest nad rääkisid eesti keeles. Aga dramaturgilisest vaatepunktist tundus mulle, et see töötas väga hästi. Siis tormas Lukas teatrist minema ja oli kolm tundi kadunud. Mis ei töötanud päris hästi, dramaturgilises mõttes.” – Kim Noble, lavastuse dramaturg

Maike Lond (1981) on 2007 Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemia lõpetanud rahvusvahelise haardega kunstnik. Tema töid on korduvalt näidatud euroopa teatrites ja suurematel etenduskunstifestivalidel. Üks MIMprojecti ja elektron.art loojatest. Pälvinud Kultuurkapitali aastapreemia, Ela ja Sära ning väiksemaid Kultuurkapitali stipendiume. Maike loonud valgus- ja helilahendusi ning dramaturgiat teistele kunstnikele. Muul ajal töötab mõnes köögis või baaris ning mängib müraroki bändis kitarri.