Meie fundamentaalsed väärtused on ohus! Selles lavastuses asuvad neid kaitsma kaks rüütlit teadmata, mis väärtused need tegelikult on. Nende reaktsioon ei ole eemaldumine super-Egost, mis on nad siiani toonud, vaid tolle häälitsuste ja käitumise imiteerimine. Korrates tuntud retoorilisi figuure, õpivad rüütlid kõnelema. Kõnelemise kaudu kohanevad nad ideoloogilise struktuuriga, mis selle keelega kaasneb. Tulemuseks on väidete ja vastuste retooriline tagasiside silmus, kus vastus pole kriitika, vaid lisandus väitele – nö dialektikata dialoog. Vaatajale avaneb vastik tähelepanek - dialoog, harilikult süütu vestluse vorm, võib olla hoopis tsenseerimise vahend. Lavastus vaatleb humanismi ja sellele toetuva "euroopalike väärtuste" tausta ning jälgib, kuidas neo-liberaalne poliitika on „inimlikkuse ideoloogia“ dissonantsi löönud - glitch, mis ideoloogilisi värdvorme ja võõrandumist toodab. See on lugu lootuse asendumisest soovidega, mis saavad rahuldatud värskelt röstitud kohviubade aroomiga.



Maike Lond (1981) on teinud mõningaid äramärkimist väärivaid töid, mis on toonudtalle mõningast tuntust. Tema karjäär algas suurepäraselt, kui tema lõputöö "Sirquit Garden(07)" nomineeriti René Coelho auhinnale Netherlands Media Art Instituudis. Järgnes veidi aastaid vaikust, kuniks 2009. aastal saavutas ta koos Riina Maidrega rahvusvahelise läbimurde kontsert-etendusega "Postuganda", mida hindas nii seksistlik kui ka queer/feministlik publik. Pärast seda tegeles ta siin-seal eri asjadega, kuni maagilise hetkeni, mil ta võitis Eesti Kultuurkapitali Grand Prix ulatusliku fiktsionaalse näituse "Manfred MIMi retrospektiiv" eest, mille korraldas kunstnike kollektiiv MIMprojekt, milles Lond Malmborg on asutajaliige. Pärast seda tuli allakäik, mil ta hakkas võõrastelt raha küsima ning mis päädis väga eduka loeng-etendusega "10 journeys to a place where nothing happens*", mis on aktiivselt Euroopas tuuritanud alates 2013. aastast ja jätkab tuuritamist ka 2016. aastal. Praegu ei ole tal millegi üle kurta.



Iggy Malmborg (1987) on vabakutseline näitleja ja etenduskunstnik, kes tegutseb nii Malmös kui Tallinnas. Kuigi klassikalise näitlejaharidusega (Malmö Teatriakadeemia), kasutab ta erinevaid esteetikaid ja stiile nii soolodes kui koostöödes. Tema põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust. Kasutades strateegiaid, mida võib võrrelda minimalismiga, toob ta fookusesse teatri (võimu)struktuurid, vaadeldes teatrit kui hierarhilist masinat, mis koosneb (alateadlikest) kaasamise ja eraldamise mustritest.
Hetkel tuuritab ta lavastustega "b o n e r" (2014), "99 Words for Void" (duo Maike Londiga 2015), "Physics and Phantasma" (2017) ja "Things in my mouth" (2019), mis kõik on valminud koostöös Kanuti Gildi SAALiga. Neid lavastusi on näidatud erinevatel festivalidel ja etenduspaikades, nagu Spielart (München), Baltic Circle (Helsingi), TnBA (Bordeaux), Baltoscandal (Rakvere), Auawirleben (Bern), Nanterre-Amandiers (Pariis), FFT (Düsseldorf), Bastard Festival (Trondheim), Sophiensäle (Berliin), Staatstheater Nürnberg, Nowy Teatr (Varssavi), Palm Off Fest (Praha) ja Dublin Theatre Festival.
Alates 2009. aastast teeb ta koostööd Johannes Schmitiga duo White on White nime all, 17/18 hooajal esietendusid neil Maxim Gorki teatris Berliinis lavastused “Fuck me ! (we didn’t make it)“ ja “Tyskland“.



Johan Jönson (1966) on Stockholmis resideeruv rootsi luuletaja ja näitekirjanik. Tema läbimurre saabus luulekoguga"Efter Arbetsschema" (2008), mille eest pälvis ta nii Aftonbladets'i kirjandusauhinna kui ka Põhjamaade Kirjandusauhinna Nõukogu nominatsiooni. Enne läbimurret oli Jönson avaldanud teosed "Collobert Orbital" (2006), "Virus" (2004) ja "I Krigsmaskinen", viiest teosest koosneva seeria: "Nod Noll", "Minnen av kroppar I rörelse och vila", "Karma inertia", "Transvektor", "Aggregat som muterar" (2001-2002). Ta on kirjutanud näidendeid Teatermaskinen'i teatrigrupile, sealhulgas triloogia "gränsmaterial ww4" (1999), "extasy +/- 0" (2001) ja "woyzekmaskinen" (2003). Albert Bonniers Förlag'is on ta avaldanud teosed "Monomtrl" (2005) ja "Restarkivet" (2007). Pärast läbimurret järgnesid "Livdikt" (2010), mis nomineeriti August Prize'ile, ning "med.bort.in" (2012), mille järgnes "mot.vidare.mot" (2014), lõputa ja puuduva sünteesiga tekst, montaaž, mis paigutub kättesaamatutele eluprotsessidele nii lähedale, kui võimalik.



Kalle Tikas (1974) on olnud teatriprojektidega seotud juba pea kaks kümnendit. Ta on loonud peamiselt heli- ja valguslahendusi teatris ja live-s, lisaks kirjutanud muusikat kaasaegsetele lavastustele. Aastaid on ta töötanud koos ZUGA ühendatud tantsijate ja MIMprojektiga, samuti muusikaliste kollektiividega BF ja Ringhold.