Öeldakse, et kui oleme samas ruumis midagi kuulamas, siis võivad meie südamelöögid sünkroniseeruda. Aga meie hingamine ei tee seda, hingamine säilitab oma polürütmia.
Öeldakse, et kuulamine võib olla üks kõige keerukamaid inimkäitumise vorme.
Kuulamine on teatav pinevusseisund.
(Kuulata erinevusest hoolimata.)
(Kuulata kaugemale kui suudetakse näha.)*

Erinevate kirjanike, heliloojate ja etendajate tekste ühendades on “To Speak Light Pours Out” lavastus, mis tõmbab publiku mõjuvõimsasse kuulamisruumi. Luues rütmide, häälte, tekstide ja nende tähenduste energiaid suunava helilise maailma.
Kehalisest naudingust ja polürütmilisusest ning kiht-kihi haaval helilisi ja sõnalisi kujutluspilte lisavate häälte ehtsast energiast kantuna on see pinevus nii poliitiline kui poeetiline, nii vabastav kui käivitav.

“To Speak Light Pours Out” on kutse nautima positiivse häirituse ja resoluutse võimalikkuse teravaid energiaid, õhutamine transformeerimishimule, vastupanule ja uutele olemise vormidele.

…nagu igaüks igal pool sai seda, mida tahtis.**

Ta surub sõrmed mutta ja kuulatab nii pinevalt, kui suudab,
kuni kohati hakkab muda tõusma talle kurku ja tuleb suust välja.
Sõnad on niisked ja viljakad ning väge täis. Sõnad, mis loovad maailmu.
(Nimetada, muuta, kummastada.)***

*To Speak Light Pours Out (tsitaat: Kate McIntosh)
**To Speak Light Pours Out (tsitaat: Rebecca Tamás)
***To Speak Light Pours Out (tsitaat: Rebecca Tamás, Kate McIntosh)

“McIntosh'i teosed on sageli ülimalt interaktiivsed ja haaravad lavastused, kaasates elegantsel ja peenekoelisel viisil publiku tegevusse. Tema lavastused uurivad ja tähistavad inimeste kaaslust ja vastastikust sõltuvust ning on selles suhtes äärmiselt poliitilised. Nendes peituv mõte põhjapanevalt ja möödapääsmatult vastastikseostes olevast inimkonnast käib käsikäes ideega kogukonnast, mis ei allu lihtsustustele ega kodifitseerimisele, mis lubab erinevusi, on teadlik oma piiridest ning ei otsi konsensust ega kompromisse.
Lavastuses “To Speak Light Pours Out” on publik taaskord haaratud oma rolli vaatajana. Muusikaliste episoodide jadana avaneb akustiline ruum, milles luuakse kinesteetiline kogemus peamiselt rütmide kaudu. See nii lauldud kui kõneldud tekstidest koosnev helimaastik ning esitajate kehalisus liigub mängulise ja otsekohese, leebe ja vastanduva vahel.”
Thomas Frank, Residenz’i kunstiline juht, Schauspiel Leipzig.

Kate McIntosh on Brüsselis baseeruv kunstnik, kelle kunstipraktika ületab performance’i, teatri, video ja installatsiooni vahelisi piire.Tema teosed keskenduvad sageli nii esitaja kui publiku kehalisusele, esemete ja materjalidega manipuleerimisele ning vaatajaga ja vaatajate vahel otsese suhtluse arendamisele. Kate'i praktikat suunab tema katkematu vaimustus seoses esemete väärkasutamisega, mängulisusega publiku suhtes, armastusega teatraalsuse ja tavatu huumori vastu.
Kate McIntosh