Võeh! See pole muusika! 
Kui keegi U: käesoleva kava peale nii ütleks, hõõruks 1960ndate aastate Fluxuse liikumise liikmed ilmselt rahulolevalt käsi – meie mõju on kestnud enam kui pool sajandit!  Aga vaevalt küll. Kui Fluxuse jaoks oli oluline publikut virgutavalt raputada, rünnata kompromissitult institutsionaalse kunsti kaanoneid ja küsida küsimusi „Mis on muusika? Mis on kunst?”, siis U:  kontsert on ühelt poolt ajalooline vaatlus eri kümnenditel loodud rohkem või vähem kontseptuaalsetest teostest, teisalt – ega need küsimused polegi kuhugi kadunud.

Kava oli planeeritud ette kanda 29. detsembril 2020 U: traditsioonilisel vana-aasta uue muusika kontserdil.

Kava:
Peter Ablinger Das Wirkliche als Vorgestelltes (“Tõeline kui kujutletav”, 2012)
Alison Knowles Wounded Furniture (“Haavatud mööbel”, 1965)
James Tenney Having Never Written a Note for Percussion ("Olemata kunagi kirjutanud löökpillidele nootigi", 1971)
Thierry de Mey Silence must be (“Vaikus olgu”) soolodirigendile (2002)
Dick Higgins Danger music No 17 (“Ohumuusika nr. 17”, 1962)
Alvin Lucier Lullaby (“Hällilaul”, 1980)
Jurgis Mačiūnas  Trio for ladder, mud and pebbles (Trio redelile, mudale ja kivikestele, 1962)

Ansambel U:  on hetkel aktiivseim ning tuntuim uue muusika ansambel Eestis. Ansamblile on iseloomulik tundlik kõlapilt, avatus julgetele eksperimentaalsetele ideedele ning ka kõige nõudlikumate teoste esitamine ilma dirigendita.