Kohati üleparafraseeritult peab Peter Brook teatriks seda, kui keegi jalutab üle tühja lava ja keegi teine teda vaatab. Residentuuri lätteks on mul vaja algelementi. Võtan inimese, ühiku, nimetagem teda anonüümseks lihakehaks, ja panen ta kõndima üle lava. Vaatan. Igav! Aga mis oleks kui panna talle jalga kontsaking? Vaatan. Panen teise jalga tanksaapa. Vaatan veel. Juba huvitavam. Fikseerin jala lahasega kindlasse positsiooni. Pressin rindkere selgroogu lukustavasse korsetti. Kruvin rattad alla. Iga füüsilise kehaga liituv ese muudab liikumist. Objektid muutuvad vaikivateks koreograafideks. Eluruum määrab sammude täpsusega igahommikuse tantsukava voodist vetsupotini.
Vana pärimuse kohaselt ärkasid ükskord kõik asjad ellu. Nuga ihus kättemaksu ja luud pühkis omaniku teelt. Pärimus lõppes sõnadega, et see on juhtunud ja kord juhtub taas. Hariduselt disainerina huvitab mind pealisülesandena küsimus “Kuidas loovad inimesed asju ja kuidas loovad asjad inimest”. Muistne pärimus osutus tõeks. Aeg, mil asjad ärkavad ellu on juba käes. Jumal hakkas looma inimest niipea kui inimene oli loonud Jumala.
Urmas Lüüs on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle loomingus seonduvad ühtseks tervikuks disain, performatiivsus, kriitiline mõtlemine, eksperimentaalsed helid ja installatiivsus. Ta töötab oma Hobusepea tänava galeriis, annab loenguid Eesti Kunstiakadeemias, müristab eksperimentaalmuusika kollektiivis Postinstrumentum, rändab mööda disaini ja kunsti vahelisi hägusaid piire grupeeringuga Urmas-Ott ja kirjutab kaastöid erinevatele kultuuriväljaannetele.
Instagram: byurmaslyys
Residentuuri toetab Kultuurkapital.
