Body Slam: RAW on kolmas peatükk Kuuspu ja Saaremäeli koostöös, mis kulmineerub aprillis esietenduva lavastusega Kanuti Gildi SAALis.
"Body Slam" on koondpealkiri Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäeli koostööprojektidele, mis keskendub savi ja naise keha dialoogi asetamisele, tegeledes nende mõlema materiaalsuse ning haprusega. Antud seerias on juba esietendunud kaks tööd. Esiteks näituseformaati ja etenduskunsti ühendav “Body Slam / Ihu ramm” ARS Kunstilinnakus (jaanuar, 2022), mille keskmes oli 10 keraamilist rüüd, mis iga etenduse käigus järk-järgult purunesid ning transformeerisid näituseruumi. Ja teiseks eelneva edasiarendus “Body Slam: Summer edition” Maardu Dekennaalil (juuni, 2022), milles rännaklavastuse käigus uuriti, kuidas keraamiliste rüüde ning kehade haprus võimendub linnaruumi kontrollimatuses ning juhuseid loovas kontekstis. Nendes töödes uuriti, kuidas visuaalne kunst ja performance võivad üksteist sümbiootiliselt aktiveerida ja toita. Kehad ja savi – loomult ühtaegu haprad ja vastupidavad – olid asetatud dialoogi, kus interaktsioonis taasluuakse iseennast, materiaalsus kannab endas küsimust ja sooritatud teost saab kunstiteos. Loodi võimalusi kokkupõrgeteks, õnnetusteks ning materjali pidevaks üles ehitamiseks ja dekonstrueerimiseks. Ootamatus kandis endas haprust.
“Body Slam: Raw” on kolmas uurimus antud seerias. Ideeliselt on ta eelnevatest töödest välja kasvanud, kuid avab täiesti uue peatüki meie ühises uurimuses savist ja naise kehast.
toores <7: t`oore, toorest>. Toored marjad (valmimata). Toores liha (töötlemata). Teos on alles toores (viimistlemata). Toores jõud (metsik, tahumatu), inimene (jõhker). Metsik+toores, pool+toores, veri+toores. Toore+võitu. Toorelt
Meie fookus nihkub keraamikalt (ahjus töödeldud savilt) toorsavile. Toorus on ka peamine märksõna, kuidas läheneme kõikidele töö osadele - liikumisele, tekstile, ruumile, esteetikale kui ka publiku kogemusele. Otsime uusi väljendusvahendeid, et väljendada tooruse materiaalsust, luues täiendava vastandvälja haprusele, millest kõnelesid meie eelnevad projektid.
Valmimata toored kehad. Me kasvasime üles käed poris MTV-d vaadates. Sellest paradoksist lähtudes põimime julgelt oma töösse infantiilseid, perversseid kui ka naiselikke elemente, arutledes selle läbi enda kultuurilise kui orgaanilise kasvamise üle. Olles samal ajal kohal hetkes, juhuses, muutumises, ruumis ning lähtudes meile omasest printsiibist “teod loovad teoseid”.
Oleme enda seniste projektide jooksul avastanud, et savi toores olek - võrreldes kuumtöödeldud ja viimistletud keraamikaga - kannab endas paradoksaalselt rohkem vastupidavust ja tugevust. Löögile, kukkumisele, ajale. Rakendades seda kontseptsiooni metafoorselt enda eludele ja ümbritsevale - kas pole tõsi, et lõpetamata, ebatäiuslikud ja määratlemata asjad kipuvad paremini vastu pidama? Kas me saame end lihtsalt viimistlemata olekus hoides kaitsta löökide ja tükkideks purunemise eest? Mitte kunagi täiskasvanuks saada? Mitte kunagi otsustada oma niši üle, mitte seista kindlalt millegi taga, kuna kõik muutub kogu aeg? Kas me saame jääda märjaks materjalitükiks? Julgete kangelaste ajal küsime, millisesest materjalist me oleme tehtud. See on pehme, ebagraatsiline ja hunnikusarnane, niisutatud kristallselgete pisaratega, mis voolavad alla meie mudastelt põskedelt.
