Tulime just metsast, kuna mootorsaag keeldus töötamast, langetasime mõned puud kirvega. See polnud midagi hullu, tegemist on väga nigela ja risuse lepametsaga. Seal on mõned üksikud ilusad haavad, enamus leppasid kasvab vaid 30 sentimeetri paksuseks ning seejärel hakkavad roiskuma. Kui õigel ajal puud maha ei võta, siis paari aasta pärast saab need käega maha lükata. Mõned lepad lükkasime maha ja jätsime pinnasele kõdunema, neli tõime välja, oksad põletasime ära ja palgid jätsime sauna taha kuivama, kevadet ootama, et siis jämedam osa küttepuudeks teha ning peenemad tipud hernekeppideks.
Nüüd istun Pardimäe köögilaua taga, joon kohvi ja sõnad pöörlevad peas - tuuleenergia, roheline energia, prügi sorteerimine, vastutus, hoolitsemine, lugupidamine.
Joonas küsis eile ETVs president Kaljulaidilt, et kuidas ta suhtub tuulikute püstitamisse, et kuidas lahendada olukorda, kui keegi tahab neid ehitada ja keegi jälle ei taha, et neid ehitatakse, et tema täpselt ei tea, aga tuleb uurida, kas tuulikud paistavad kaldale, et kas müra kostab kaldale ja kui kostab ja paistab, siis tuleb mõelda, mis on oluline. Kas see, et meil oleks taastuvat energiat, kas see peab just seal olema jne. Kokkuvõtvalt leiab Kaljulaid, et kõik tuleb välja uurida ning see järel otsustada.
Meenub ka varem ETVs olnud saade prügi sorteerimisest, kus koputati inimeste südametunnistusele, et me ei reostaks oma planeeti, et me ikkagi sorteeriksime prügi. Korrutati veel kord, et prügi on energia ja tänapäeval on palju peeneid tehnoloogiaid, mis võimaldavad prügi kasulikult kasutada.
Kõikide nende toredate juttude taga on manitsemine, õpetamine ja inimestele moraali meelde tuletamine. Tuletatakse meelde vastutustunnet oma maa ees ja lugupidavat suhtumist keskkonda, kus elame, aga millegipärast on need koputamised ja näpuga viibutamised ainult ühes suunas, üksiku inimese suunas. Temale langeb vastutus, tema südametunnistus on must.
Veel üks meenutus ETVst, kus poliitik Krista Aru (endine Eesti Rahva Muuseumi direktor) räägib rahvale, et uute maksudega ei taha valitsus kuidagi Eestit arendada, vaid pigem pidurdab. Ta leiab, et kõige tähtsam asi, see, mis meid päriselt päästab, on majanduse areng. Mäletan oma üllatust, et Krista Aru räägib sellist juttu, et isegi tema arvates toob majanduse areng paradiisi maa peale. Raha on see, mis meid õnnetuid päästab.
Miks ei viibutata näppu tuuleparkide rajajate suunas? Kas selle pärast, et nemad tahavad head, nemad hoolitsevad selle eest, et kasutataks taastuvat energiat. Inimene va loll ainult kasutab, kulutab ja hävitab. Prügi ümbertöötlevad firmad on kõrge moraaliga, nemad koristavad inimeste tekitatud löga ja suunavad selle energiatootmisse. Nemad on head.
Aga kui suhtuks firmadesse ja inimestesse samal moel, koputaks korraks ka firmade südametunnistusele, et nad ise leiaksid prügi üles, korjaksid selle kokku ja kõike suurest heast tahtest ja hoolimisest, täpselt nagu inimene seda peaks tegema. Mis kõige tähtsam, teeks seda tasu või toetust ootamata.
Jah, saag ei läinud täna käima, põhjus ilmselt selles, et aasta aega kirstus vedelenud. Kui firmal juba on üks auto, siis selle mootorile on kasulik töötada, las ta siis töötab ja korjab prügi, nii nagu inimesele on kasulik töötada, muidu jääb keha kängu. Või kasutaks vastupidist skeemi, et inimene hakkab alles siis ennast liigutama, kui näeb rahalist kasumit, kui kasum on liiga väike, siis küsiks riigilt juurde, et oleks mõtet kätt üldse kõverdama hakata.
Tuulepargi vastased räägivad midagi vaatest ja mürast ja lindudest aga kui nad võtaksid ennast kokku ja hakkaksid rääkima majanduse terminites, siis äkki mõistaksid seda juttu ka ärifirmad. Me kõik teeme elus kompromisse, kaalutleme kasu ja kahju, aga müra versus raha puhul jääb raha alati peale. Tavaline maamutt saab raha mõistest aru, aga vaikus jääb tavaliselt ärimehele arusaamatuks üminaks. Neid ei saa võrrelda ja kaalukausile asetada, need on erinevad kategooriad. Ma pole kuulnud, et mõni firma pakuks kohalikule kogukonnale osalust oma loodavas tuulepargis. Kohalik inimene annaks järgi oma merevaates ja ärimees annaks järgi oma rahas. Mõlemal poolel on natuke vähem raha ja natuke vähem vaadet, aga mõlema tuba on soe. Nii aga ei ole, meile esitletakse ja vastandatakse jube toredaid ärimehi, prügivedajaid ja tuulepargi rajajaid, kellel on kõrge moraal ja seda väikest vastikut inimest, kes jonnib ja tahab vaikust. Miks kohalikud kajakate vastu kätt ei tõsta? Aga selle pärast, et kajakad ei lõika kasu oma karjumise pealt.
No jah, nendel palkidel, mis me metsast tõime, eriti kütteväärtust pole. Ikkagi veidi kõdunenud juba ja imepeenikesed. Köögipliidi alla kõlbavad, aga saunaahju pole neid mõtet pista, kasu oleks väike. Ja milleks see kõik, mis kasu sellest saab, ei oska ma täpselt öelda. Lihtsalt nii ju tehakse, mets kutsub ja kui vigane puu silma häirib, tuleb see maha lükata. Umbes nii, et üks puu mulle ja teine puu sipelgatele ning lisaväärtuseks valgus kasvama jäänud noorele puule.
Objektiivses maailmas on kasu mõõdetav ja tõestatav, subjektiivses maailmas tunduvad mõisted ja väärtused arusaamatud. Lootusetu on rääkida kahes keeles korraga. Kui juba moraalist ja heast tahtest rääkida, siis võiks seda mõlemalt poolelt ühtmoodi nõuda, või lubada nii inimesel kui ka ärimehel sarnaselt raha ihaldada.
(Foto: Kaja Kann)
