Esitamata jäänud KÕNE, Eesti Etendusasutuste Liidu sünnipäeva konverentsiks, mida korraldas Eesti Teatri Agentuur.
Head kaasteelised,
Kutsel tänasele üritusele oli just selline pöördumine. Minus tekitas see kohe vastandumise tahet, see koht ei ole minu jaoks, phui, seda korraldab ju Eesti Etendusasutuste Liit. Siin on sees juba 2 minu jaoks väga koledat sõna - asutus - liit. Kui enamus siin headest saalis viibijaid kõnnivad justkui ühte teed mööda, siis mina sattun vaid jänese kombel vahetevahel teie teed risti ületama. Kõnnin ühte teist teed pidi ja minu kaasteelised on ühes teises kohas. Veel täpsemalt öeldes, ma ületan selliseid teid, mida antud hetkel endale õigemaks või parimaks pean. Mul ei ole ühte teed, maailmas on nii palju põnevat ja ma ei taha tehes valikut, sellest kõigest ilma jääda.
Jah, olen olnud eluaegne vabakutseline, samas teinud tööd Kanuti Gildi SAALis, Sõltumatus Tantsu Ühenduses, Von Krahli Teatris, Rakvere Teatris, Vene Teatris, Vat Teatris, Lavakunsti Koolis, Viljandi Kultuuriakadeemias, iseenda palgamaksjana ka OMAtsirkuses. Täna ma ei taha vastandada institutsiooni ja vabakuselist, need ei ole vastandid. Need mõlemat on täiesti erineva kategooria mõisted, tahaksin aru saada üksiku inimese otsusest, olla vabakutseline või palgatöötaja. Või hoopiski kõva häälega põhjendada enda valikud.
Kuulen juba teie mõtteid, et ka vabakutseline on samuti institutsioon. Mõnes mõttes muidugi, aga defineerime siis institutsiooni ära. Jätan täna välja väga olulise teema, milleks on riiklik toetus ja kultuuripoliitika, küsimused, et milline kunstniku vormi on parem või halvem hallata, kuidas oleks riigil kergem, milline osa jätta enesetekkeliseks ja anarhistluks, kuidas suhelda kontrollimatute ja ettearvamatute üksikisikutega jne - see ei ole tänane teema.
Minu jaoks on institutsioon kollektiivselt asutatud, või teisiti öeldes asutus, mis on tekkinud paljude mõtete ja soovide kooskõlas. Institutsioonis on kollektiivselt kinnitatud või kinnistunud ka uskumised ja käitumismustrid. On loodud reeglid ja tavad, mis teenivad institutsiooni huve. Lühemalt, on tegemist ideede, tunnete ja uskumiste kogumiga, kus institutsioon teostab end indiviidide kaudu, kes sinna kuuluvad. Seal on küll palju üksiku inimese unistusi, veel rohkem üksiku inimese tegusid, kuid institutsioon teostab ennast läbi indiviidi, mitte kunagi vastupidi. Parimal juhul saab indiviid võtta sealt endale kasuliku osakese välja.
Vabakutseline on vaba! - tegemist on suhteliselt tühja loosungiga.
Ka töövõtja võib olla vaba, samal ajal kui näiteks tööandja ei suuda kuidagi organisatsioonis enda isiklikku vabadust leida.
John Locki järgi saab jaotada vabaduse positiivseks või negatiivseks. Negatiivse vabaduse puhul saab olla vaba millestki ja positiivse vabaduse puhul oled sa vaba millekski. Mina mõistan seda kui ajalist kategooriat. Positiivne vabadus, mille puhul ma vaatan tulevikku, mul on võimalik midagi teha, mul on AEGA (näiteks - vaadata teiste etendusi, olla täna siin…) selle asemel, et rahulduda olukorraga, kus ma olen vaba millestki - näiteks institutsioonist. Lock väidab, et olles kõigest vaba tekkib anarhia. Mõistan, et ka positiivsel vabadusel on halbu külgi, nii võib luua taas ja taas uusi organisatsioone ja institutsioone ja võimu ja tavasid ja reegleid kehtestavaid üksusi. Koos suudetakse ju ikka rohkem korda saata. Aga mida täpselt korda saadetakse hägustub. Just selle pärast mõtlen ma igal hommikul, mis ma täna tahan. Ma teen oma valikuid sõltuvalt sellest, mis mind ümbritseb, arvestades iseennast ja seda milleks ma võimeline olen just täna. See tunne on jube kaif. Ainuke asi, millega mul riskida on olen mina ise.
Küsimus on ainult selles, kas mina ise valitsen iseenda üle - oma tunnete ja uskumuste üle.
Minu jaoks tähendab tänapäeval vabakutseline, seda, kui sul ei ole mõtteski midagi kehtestada. Tegemist ei ole sõjaga institutsioonide vastu, vaid iseenda vastu. Kohe, kui ma saan öelda, et seda oskan, või selle olen avastanud või mõistan, või, et selles kohas on mul juba järgijaid ja fänne, pean ma enda, kui kaasaegse kunstniku kohustuseks see ka lõhkuda, hävitada, unustada või tähtsusetuks muuta.
Olevik on olemas ainult siis, kui ta püüdleb mitteolemise poole.
Selle riski olen ma valinud võtta. Minu asi on tegeleda asjadega, mis ei eksisteeri, unustada vastutus ja võtta elamise ja olemise risk. Tahan tegeleda asjadega, mida tõesti veel ise ei tea, luua asju, mida ei oska veel tahta. Mõni asi võib kogemata välja tulla, enamus asju kukub läbi aga vaid selliselt saab sündida miski, mida ma varem ei teadnud ja tundnud.
Loomulikult on ka vabakutseline oma uskumuste ja ideede teenistuses, kuid need ei ole kollektiivselt kinnitatud. See on minu isiklik valik, siin konkreetses ajas ja lähtub minu isiklikust iseloomust ja tõekspidamistest. Olen eluaeg kartnud rahva kogunemisi, kirikut - kus kõik koos tõusevad püsti ja hakkavad ühest suust laulma lauluraamatusse kribatud sõnu, midagi, mille sisust enamusel aimugi pole.
Pole kunagi käinud laulupidudel.
Mulle meeldivad erinevad inimesed, mulle meeldib koostöö aga alati tahan teada, mida ma, või meie teeme. Tahan ise luua sisu, või vähemalt olla sisu loomise juures, mitte korrutada eelnenut erinevas vormis.
Õhtul kohtume teatrisõprade klubis, väidab kutse, vabandust jätan selle vahele, ma ei ole lojaalne, vaatan, mis linnapeal toimub. Ma ei ole ise hirmust tark aga ma ei usu ka teie tõdesid. Kuulutades siin tõde, ma valetan. Vabakutselisena saan ma kas eesmärgipäraselt või teadmatusest valetada ja ainuke, kes saab seda heaks kiita või ümber lükata olen ma ise.
Kaja Kann
10.01.2016
Truudus ja kõrvalhüpped.
Tegelikult toimus vestlusring, kogu elu riigiteatris töötanud Henrik Toompere juuniori, pool elu riigiteatris töötanud, seejärel vabakutseliseks hakanud Hardo Ran Varrese ja minu vahel, modereerijaks Etendusasutuste Liidu juht Priit Raud.
Ürituse alguses pugesin kohe saali taha nurka Ivar Põllu külje alla, kelle käest sain julgelt küsida, mulle veel tundmatute saalisolijate nimesid ja staatust.
- kes see on?
- Viljandi teatri praegune juht
- oi, tore, et ka üks naine on
- siin on üks näitleja kah kuulamas, vaata see, kes mängis kunagi Kevade Tõnissoni ?
- ta on Teatriliidu esimees
- vups, kohtusime väljas, kui Priiduga suitsu tegime, Hillar Sein oli kah seal, ta vaatas must mööda nagu tühjast kohast. mehed kätlesid teineteist aga minust ei tehtud välja.
- aga, kes see mees on?
- oi, seda meest ma tean, ma olen temaga koostööd teinud
- vaata aga vaata, sindki on lubatud siis sellest tähtsast uksest sisse?
- oi, mitu korda, ma olen rippunud köie otsas ja teinud striptiisi seal majas
- vabakutselisena ja öösel loomulikult?
- ja jah, mingi firma pidu oli
Nali lõppes, kui oma ettekande tegi õiguskantsler Ülle Madise. Super kõne, loodan, et see avaldatakse ka kusagil lähiajal. Seejärel oli meie kord, mikrofonid riputati külge ja istusime laua taha. Priit küsis viisakalt, et kes alustab, Toompere pakkus eesõigust naisele, mina loobusin ja soovitasin aupaklikult ikka väärikamatel meestel alustada.
Toompere seletas oma seisukohti, minul käsi värises, jalg värises, meenus esimene bändi keika Juha Valkeapääga, kus kuulajateks olid heli-, soundi ja muusika inimesed. Mina olin tunginud nende põllule, samas teadmata ühtegi duuri, oskamata tõmmata sinsatki arusaadavat akordi. Oma tutvustava vooru puterdasin kuidagi ära, publikusse ei vaadanud. Õnneks oli mul millele toetuda ja see oli mu imago. Just nimelt väline imago, tänu Alissa Šnaiderile oli mul seljas absoluutselt õiget värvi sinine siidist pluus, liibuvad, kuid soliidsed tumesinised teksad, tagasihoidlikult tume must kampsun, efektsete lillade äärtega, silmatorkav kaelavõru ja mis kõige tähtsam - prillid. Prillid, mis on mõeldud lugemiseks, mina püüdsin nendega publiku nägusid tabada, see aga osutus võimatuks. Noh ma siis teesklesin, et näen neid, vana teatrinipp.
Hardo Ran Varres oli nunnu, kõike tunnustav, arusaaja, kuid selgelt oma isikliku valiku teinud romantik. Ta seletas kohe asja lahti, et riigi teatri puhul on tegemist laevaga, milles ollakse ühiselt ja suund on üks. Seda laeva üksik kunstnik loksuma panna ei suuda. Ta ei kadesta inimesi, kes peavad seda laeva ilusasti kursil hoidma, kuid tema tahab tegeleda loominguga.
Toompere saab loomingulise rahulduse teatrist kätte, talle sobib see turvatunne. Kui ta oli kunagi noor ja vallaline, siis ei olnud vastutust perekonna ja laste, sooja ja söögi ees, korteri ja pangalaenu ees. Talle on imelik mõelda, millises korteris ta kahe kuu pärast elab. Ta leiab, et päris inimese elu, selle kunstniku elu kõrval on täpselt sama oluline. Ta käib vahepeal päris kodust (Draamateatrist) küll ära, nii öelda külas aga põhiliselt viibib siiski turvalises kodus.
Noh, mis mul siis üle jäi, ei avanud oma ettevalmistatud kõnet, sest nüüd tuli kohe kommenteerima hakata. Olen neljakümne kahe aastane, seega ammu enam mitte noor, olen olnud abielus, mul on 5 maja ja täiskasvanud laps, pole kunagi pangast raha laenanud. Suurest närvist unustasin öelda, et minul on ainult üks elu, käsitlen loomingut elu osana, mitte eraldi seisvana. Nüüd, tagantjärgi taban ka ilusa kujundi ära, et kui Toopere käib kõrvalhüppeid tegemas, et siis turvalises keskkonnas ennast koguda olen mina teinud valiku olla vallaline. Kunagi ütles mulle praegune kultuuriminister, et kellel seda tõde nii väga vaja on, olin hämmingus. Elu jooksul olen hakanud taipama, et ega paljudel inimestel ei ole jah, tõde võib tekitada palju segadust aga minul isiklikult on seda hädasti vaja. Ma ei taha olla turvalises abielus ja vahel erutavaid kõrvalhüppeid tegemas käija, olen selleks liiga sirgjooneline, otsekohene ja aus, just iseenda suhtes.
Veel üks väide Toomperelt, et vabad trupid organiseerivad välisreise, et see on ju nii suur asi. Tema tegi oma soololavastuse just selleks, et rahuldada oma reisimise kirge. Kas see on veel üks võimalus, nii öelda lubatud kõrvalhüppeks?
Ja siit tuleb taas mängu mu ettevalmistatud kõne point negatiivsest ja positiivsest vabadusest. Pole oluline olla vaba institutsioonist, vaid tahan olla vaba millegi jaoks. Ma hoian hambad ristis ennast vabana, et midagi saaks sündida. Olen truu oma vabadusele, seega kui nimetada minu tööd kõrvalhüpeteks, siis olen kehtestanud kõrvalhüpped ainuvõimalikuks eluvormiks ja olen selles järjepidev. Vannun truudust truudusetusele!
Lõppkokkuvõttes tõdesime ühiselt, et vabakutseline peab omama kapital, ta peab võtma vastutuse. Toopere lisas et vabakutselised, kes reageerivad ühiskonnale kiiremini ja on avatumad, on väga olulised suure teatri kõrval, lihtsalt see ei ole lihtne elu. Ja mina arvasin päris lõpetuseks, et kindlasti on neil ka väga raske.
Õhtul viibisin Linnateatri soojades ruumides, rääkisin ministriga, teatrijuhtidega, kriitikutega ja teoreetikute ja asjaajajatega, jõin riigi kulul veini ja tundsin end hästi. Sain veel ühest asjast aru, nimelt alandlikus segatuna rumalusega on kõige hullem kombinatsioon. Ilmselt just nii tunnevad end riigi teatri näitlejad, kes teevad vabakutselisena kõrvalhüppeid, kuid veedavad külma talve soojas riigi teatris.
Kaja Kann
15.01.2016
