Enne kui maha istusime ütles Henri, et tema tegeleb ainult igavikuliste küsimustega. Mina selle väitega Mihkli ja Henri viimase etenduse Kapriisid II kontekstis nõus ei olnud ja nii see vestlus käima läks.
Tegelased
MLM Mina
MI Mihkel Ilus
HH Henri Hütt
Ekstrad
Emer Värk, Mihkel Tomberg, Alissa Šnaider, Taavi Eelma, Tartu Uus Teater, Tino Seghal, Jeromé Bel, Karl Saks, Marcel Duchamp
MLM Ma vaatajana ei näe, et te tegelete igavikuliste küsimustega, ma näen ruumipoliitilisi ettepanekuid. Te räägite mustast ja valgest “kunstiruumist”.
MI Me esimene pressitekst oli ka selline, kus me ütlesime, et meid masendavad ruumihierarhiad.
MLM Ja see ongi juba tugev ruumipoliitiline statement. Ja ma nägin seda etendust ka selles valguses.
MI Jah, seal on ruumivahekorrad ja jõuvahekorrad absouutselt olemas. Me mõtlesime läbi, et vaatepunktid poleks võrdsed. Kuidas auditooriumis ei oleks üht ideaalset vaatepunkti, kohta, kus istuda ja ülejäänud peavad kontsentriliste svääridena kaugenema halvematesse kohtadesse. Me töötasime sellega, et igal istekohal oleksid oma teatavad eelised.
MLM Kuningatooli teil ei ole.
MI Kuningatooli pole ja mitme pildi jaoks oli tagumine rida palju parem, kui esimene. Me töötasime küsimuse, kuidas seda kogetakse, kallal. Jah, küll põhiliselt visuaalsest aspektist. Jõuvahekorrad, kuidas lavaltoimuvat kogeda, olid läbi töötatud.
MLM Mu meelest tegelestite te läbivalt nii teatri - kui ka galeriruumi dekonstruktsiooniga. Te tõite saali lae, mis teatris mängib nähtamatut, fookusesse. Teil olid “tegelasteks” laval nii neljas sein kui ka teatrimaagia….
HH Jah igal tähistajal on oma osa, me tutvustame kõiki neid (teatri)elemente. Neid lavale tuues, nende piire hägustades me vaatame, mis on nende elementide vahekord. Kuidas moodustuvad neist elementidest kombinatsioonid. Selle doseerimisega me tegelesime küll võrdlemisi palju.
MLM Kuidas te koos töötate? See on Kapriiside jätk.
HH Kapriisid kui meetod jätk. Me töötame koos ühise eesmärgi nimel. Seda, et Kapriisid II peab mingil kujul vaatajateni jõudma teadsime me võrdlemisi pikalt ette. Me tunneme teineteist kaua ja järjest vähem tuleb ette üllatusi. Pigem mida vanemaks seda arvestavamaks me omavahel oleme saanud.
MLM Kas te Kapriisid I tehes teadsite, et sellele tuleb järg?
HH Ei, mitte päriselt. Lootus oli, et koostöö jätkub. Aga et see oleks Kapriiside jätk, seda ei teadnud. Muidugi, kõik see vahepealne aeg me oleme ju siiski tegelenud nii koos kui eraldi võrdlemisi samasuguste küsimustega. A seda, et Kapriisid II 2017 oli raske prognoosida.
MLM Millal esimene Kapriisid oli, ma ei mäleta. 2010?
MI 2011. Kuus aastat tagasi. Siis me proovsime kõigega võrdselt töötada sattudes ka võibolla mõlemalt poolelt mingile rohkem tundmatule alale. Siis olid väljakutsed sellesmõttes hästi eklektilised tekitates põnevust ja ootamatusi. Seekord me tegime selgemaid valikuid. Andsime üksteisele rohkem ruumi. Mulle tundub, et kui eelmine kord oli kõik hästi võrdne, siis seekord näiteks teatud lavastuslikumad olukorrad olid rohkem Henri teha ja installatiivsemad olukorrad jäid minu mõelda. Enamik pilte laval oli Henri mõeldud, lavastuse ajatelg ja tempo minu pakutud. Seekord me jaotasime neid protsesse natuke selgemalt.
MLM Järelikult te ka usaldasite seekord teineteist rohkem?
HH Usaldasime. Veel on huvitav aspekt, et kui me Kapriisid I tegime, siis tegelesime samuti päris palju ruumi loomisega ja tasandite muutmistega ruumis. Aga sel ajal pidime me valmisteost hästi palju kaitsma stiilis, mis see installatiivne ikka on, miks tantsuetendustes ei tantsita jne. Kuidagi see performatiivse installatsiooni kulgemine, mille märke me juba siis ilmutasime, läks publiku perspektiivi silmas pidades palju raskemalt. Seekord on publiku seisukohalt olukord palju parem; selline tunne on, et me ei pea alustama (mitte kedagi alahinnates) niiöelda entsoklüpeediast, terminoloogia lahtikirjutamisest, vaid me võime juba liikuda sellele väljale, kus need märgid juba tegelikult töötavad ja seda kõike on publikul okei etenduse kontekstis ka vastu võtta.
MLM Niipalju kui ma mäletan, siis esimeses Kapriisides installatiivsus ja koreograafia, lavastuslikkus, olid laval paralleerselt. Näiteks kui oli objekt, siis sellega koos oli ka kehaline liikumine, etendaja suhestumine sellesse. Seekord olite need elemendid jätnud pigem omaenda vormi. Ja ehk selletõttu on jälgimine ja analüüsimine vaatajale lihtsam.
HH Seekord oleme me rohkem töömesilaste rollis. Iga kord kui üks või teine kompositsioon, pilt, valmis sai käis läbi selline hea tunne, et kui palju meid siia pilti üldse vaja on. Oli hea näha ja tunda seda absence’i ja presence’i suhet. Ja seda me oskame nüüd kindlasti paremini vaadata kui siis. Üleküllus on mingis mõttes ikka jäänud, tempos ja objektides. Aga küsimus, kas me ise peame sobituma täpselt selle konstruktsiooniga või selle konstruktsiooni moodi olema, pole enam nii aktuaalne. Parem säilitada niiöelda perspektiivika töömehe agenda.
MLM Jah, selliseid pilte, kus te oma kehadega kompositsioonis pidite objektidega võrdselt olema, te seekord peale ei surunud.
MI Jah. Me oleme enesekindlamad kõrvale astuma, et lasta mõjuda sellel maailmal, mis me lavale oleme ehitanud. Eelmine kord me kasutasime iseendeid ettekäändena, et jõuda piltideni. Seekord tundub, et on vastupidi. Need pildid on olemas ja meie oleme nende teenistuses. Pildid dikteerivad, mis on meie roll või funktsioon laval. Sellist võistlust seekord ei ole. Me anname iseendeid objektide kasutusse.
HH See tuleb ka sellest, et tiimis on seekord Emer Värk ja Mihkel Tomberg - eelmine kord me olime ka heli eest ise vastutavad. Tiimis olles ja koos luues tekkis võimalus vähem fookuses olla ja lasta nende input’il mõjule pääseda. Piisab kui meie, kes me paratamatult laval oleme, saame selle konstruktsiooni püsti; siis on hea tagasi tõmbuda ja lasta sel hetkel endal mõnda aega mõjuda.
MLM Kui ma nüüd korra Tombergi heli peale mõtlen, siis ka tema tegeles enamus ajast dekonstrueerimisega - ta salvestas loope, hakkis naturaalse heli sämpliteks ja ehitas uuesti üles. Seal oli ka töömesilaslikku suhtumist. Olemasolevatest juppidest uus asi üles ehitada oli teie läbiv joon.
MI Me üht või teistpidi töötasime selle reaalse olukorraga, kuhu me sattunud oleme. Üheltpoolt meid mõjutab mis on saalis varem tehtud, teisalt me oleme selles olukorras nüüd, taas, uuesti. Võtta sellest ruumist selgeid elemente, motiive või äratundmisi ja täpselt nendega töötada. Sellest, kas esile tuua, ära kaotada või taaskord võimendada kujuneski seekord me töömeetod.
MLM A enne kui te Kapriisid II alustasite küsisite teineteistelt, mis eelmine kord ei töötanud, mis puudus, üle oli?
HH Ja ikka. Läbi mitme tasandi mõtlesime sellele. A nagu ma enne ütlesin - Kapriisid kui meetod jäi siiski sarnaseks. Töö algfaasis piltide korjamine, konkreetse ruumikontekstiga tegelemine - see jäi samaks. A mis Mihklile eelmisest korrast suuresti hinge peale jäi, ma mäletan, oli stseenide ajalisus, nende omavaheline ajalisus ja suhe. Tahtsime hoida tähelepanu, kuidas me seekord selle küsimusega töötame. Ja kuigi need pildid on korjatud risoomselt, on ikkagi oluline küsida, kas vaatamata sellele on neil ajaliin, mida ühiselt ajada. Tihtipeale valge kuubi külg ees lähenedes on seda ajaliini vähem näha. Enam oluliseks sai, kuidas need elemendid oleksid tajutavad ka ajaliini peal.
MLM Ma ei tea, kas te nii mõtlesite, aga mulle vaatajana läks kõige rohkem korda see, et te alustasite blackboxist etendusega (suht klassikalise kaasaegse etenduskunstile omase) stseeniga) ja lõpetasite näitusega white cube’likus keskkonnas. Ma istusin üleval tagaridades, ülejäänud publik oli Priidu ettepanekul lavale/ näitusesaali voolanud. Ma tunnistasin sealt ülevalt galeriruumi, näituseavamist kus oli mingle ja chat, keegi pildistas kedagi installatsiooni taustal. See kuidas mu vaatekurk võrreldes algusega etenduse lõpuks transformeerus oli väga põnev. See mis alguse ja lõpu vahepeal toimus oli raske - ma olin kohati päris segaduses. Aga see fakt, et transformatsioon toimus oli kift.
H See transformatsioon oli muidugi teadlik. Protsess mis hakkab etendusega ja lõppeb näitusega, läbides vahepeal mingisugused alad. Me hoiame pea 50 minutit inimesi teatud neljanda seina taga võimaldades ainult teatri perspektiivi, andes pärast võimaluse vaatajal minna sinna ruumi sisse ja valida endale sobiv perspektiiv, point of view. Selleks hetkeks on ehk meelestki läinud, kuidas see kõik hakkas, sest ruum on vahepeal teinud läbi suhteliselt suure muutuse.
MI Siin tuleks loo algusesse tagasi - seda ma pean väga ruumipoliitiliseks žestiks - täpselt nii nagu sa seda lugesid olime me seda ka mõelnud. Mõlemad ruumid (bb & wc) kannavad publiku vaatenurgast teatavaid rituaale - kuidas publik käitub, mida ta ootab, mis on ta enda roll ja mis kunstniku roll. Transformatsioon toimub kohapeal silme all ja järsku on publiku ja ruumi suhe totaalselt muutunud koos oma tabude ja ootustega.
MLM Mul oli hea meel, et ma jäin sinna kauemaks istuma - ma oleks võibolla sellest muidu ilma jäänud. Ma vaatasin kuidas inimesed vaatavad näitust. Galerii lagi on kaas, mis ära tõstetud ja ma vaatan sinna sisse, kuidas seal valges kuubis külastajad toimetavad ja sagivad.
HH See on küll huvitav aspekt, mis mainisid: sina jääd justkui teatrivaatamise perspektiivilt vaatama kuidas inimesed käituvad näitusel. Sellist luksust sa valges kuubis väga ei kohta. Sa oled alati paratamatult osa sellest. Kapriisid II pakub veidrat hübriidsust nendest point of view’dest.
MM Selline mõnus fuck-up. Ma ise mõtlen koguaeg kuidas ma teen ja kuidas ma vaatan, mis lähenemist kontekst ja materjal nõuavad. Nende kahe keskkonna ettepanek sellele, kes neisse vaatajana astub on nii erinev. Kuidas, kui sina teed nt seda etendust, kas sa siis töötad oma peas teatripublikuga mitte galerii publikuga? Mitte teist tüüpi inimestega vaid publikuga selles mõttes, et mis on publiku pilk, millega ja kuidas ta vaatab.
Galeriis vaataja valib ise aja, vaatenurga ning isegi liikumise ja ruumi dramaturgia loob vaataja ise. Teda saab suunata, kui lõplik otsus jääb vaatajale. Vaataja gaze on galeriis erinev teatrist.
HH Teater dikteerib millal ja kui kaua sa seal publik oled. Ja meie tegijatena teatris otsustame ka stseeni või visuaalse kompositsiooni kestvuse.
MLM Te lõite alguse ja lõpu vahepeal poolikuid pilte ja nö teoseid teoses - etenduse keskel olev videoinstallatsioon, mis näiteks näituseks transformeerunud lõpuosas näitamiseks üles ei jäänud. Galeriiruumi loogika järgi peaks ka need teosed publikule vaadeldavad olema igas aja hetkes (igatahes mitte ühes). Kapriisid II kontekstis olid nad etenduse, aga mitte näituse osad.
MI Me oleme piisavalt kärsitud, meil endil on muutust vaja pidevalt ja palju. See muutusevajadus on Kapriisides väga kohane.
HH Meile oli oluline näidata, kuidas teatrimakett kui sümboolne teater rändab läbi erinevate kontekstide läbi kindla sequence’i, kuidas ruum väljaspool teatriruumi ka selle sisu mõjutab. Me tahtsime selle stseeniga luua teatud kontekstuaalse paljususe.
MI Teatis on laval alati kas natuke rohkem või vähem päris elu ja see makett sai selle võimaluse võrdkujuks. Teatriruumist (Kanuti Gildi SAALi saali makett) sa tegelaskuju, kelle me võtsime linna peale või loodusesse kaasa ja nendes kontekstides oli see ruum kui tegelane osa päris päriselust. Me otsisime võimalust vaadata Teatrit teise nurga alt - teater väljaspool teatrit.
HH See oli üks olulistest transformatsioonidest, mis see ruum läbi teeb. Alissa Šnaideri Three left hours’is Taavi Eelma rääkis blackboxi võimalustest ja võimatustest ning tõi välja, et helikopterit ja veremerd ei ole blackboxi võimalik tuua. Me mõtlesime, et on küll. Muudame mõõtmeid ja lähme sellega sinna, kus helikopter saab maanduda, kus veremeri on võimalik. Meile tundub, et mõõtmete mängu kaudu on kõik võimalik.
MLM Kas te mõtlesite ka nende koreograafide tööde peale, kes galeriides etendusi teevad? Ma pean silmas Tino Seghal, Jeromé Bel jne. Kas näituse blackboxi toomine oli kuidagi teadlik attempt nende tendenside kontraks?
HH Me proovime teha site specific tööd just nimelt blackbox’is ja vaadata, et then what? Mis on selles site specific’ut, meile oli see huvitav. Oli huvitav kohandada nö etendus ruumile, mis on mõeldud kohanduma kõige jaoks. Kohanduda kohandujale.
MM Ja sellel lähenemisel on väike ühisosa ka b o n e r ’iga - läheneda mittespetsiifilisele ruumile ruumispetsiifiliselt.
MI Jah,olen nõus, et b o n e r ‘is oli sarnaseid küsimusi õhus. Ja see hooaeg KGSis on kuidagi sarnastel hoovustel liikumas. Kui vaadata Karli tööd objektidega. Ruumi ja objektide, musta ja valge kasti vahekordade uurimine on kuidagi aktuaalne ja sobib praegusesse aega. Me andsime nende küsimuste lahkamisse oma panuse, küsime veel küsimata küsimusi selle laiema teema sees.
MLM Kui te peaksite seda kusagil mujal tegema, siis sarnaselt b o n e r ‘iga on teise ruumi üleviimine hirmus töömahukas.
MI eei, ei pea olema. Kindlasti on see tehtav ja ma näen, et see on väljakutset väärt. Kui kogu teos on ehitatud ühe kindla ruumi peale, siis kuidas seda ruumi ümber tõsta? Keerulisem variant oleks see muinsuskaitse all olev sein (KGS saali tagumine sein) tervenisti kaasa võtta, kivid viiekümne rekkaga kohale transportida. Lihtsaim variant oleks nt projetseerida KGS sein teise saali…. Minu meelest viide ja side sellele reaalsele KGS ruumile teeb selle etenduse, mis toimuks mujal, palju huvitavamaks. Me ei pea kõike ümber mängima.
MLM Aga seda teed te ei lähe, et teete kõik - maketid ja videod uuesti sellest saalist, kus te siis mängiksite.
HH Sellest on juttu olnud. Mõned kuud eeltööd - otsiks üles ruumi nüansid, teeks maketid, filmiks keskkonnad. No näiteks a’la Tartu Uues Teatris teeks Tartu Uue Teatri maketid… see on muidugi üks võimalik lahendus. Aga teisalt on etenduses ka palju universaalseid asju nagu nt PAR’i mudelid.
MLM Ja neljas sein kummitab ikka igas teatrisaalis.
HH Ja teatrimaagia on kaa kõikjal kohal. Seetõttu saame me päris palju lihtsalt ilma muinsuskaitseta rekkaga kohale toimetada.
MLM Etendust vaadates kujutlesin, kuidas te lähete mujale ja loote kõik need ruumi puudutavad materjalid uuesti vastavalt kohaspetsiifikale.
MI Ma tahaks siin interviuus tagandada ennast sellest olukorrast: mitte ainult me Henriga vaid ka KGS. Kui me lähme teise kohta, siis ei lähe mitte ainult meie tiim vaid läheb ka KGS saal. Tema tuleb kaa tegelasena kaasa. Ma arvan, et see on väga oluline, et me just selle tegelase kaasa võtame.
MLM Mis tähendaks, et ta ei ole misiganesblackbox, vaid konkreetne.
MI Jah, sel puhul see enam ei oleks. Kuigi me töötasime blackboxi universaalidega, mis igale blackbox’ile omased.
HH Variante on mitu jah.
MLM KGS toimuva etenduse jooksul saab see muinsuskaitse all olev sein lõpuks installatsiooni osaks. Aga ta ei ole seda mitte kohe algusest peale, alguses oli ta lihtsalt ruumi, maja, osa. Kui te nüüd ta teise konteksti viite, kaasa toote kui tegelase, siis seda muutust, transformatsiooni, ei toimuks. Ta oleks osa set design’ist, osa installatsioonist.
MI Millega me teadlikult ei töötanud oli selle ruumi ajalugu. Me võtsime seda ruumi kui antud. Me ei räägi keskajast või mis elud sealt läbi on käinud.
MLM No gooti aknad te ikka mainite ära.
MI Ja aga me ei võtnud seda ajaloo nurga alt. Me võtsime seda olevik - tulevik suunaga.
MLM Kui see ruum võtta kaasa teise kohta, kohta, kus publik ei tea varemalt selle olemasolust midagi, siis selle publiku jaoks võib see olla väljamõeldud, fiktiivne ruum.
MI Jah ja seda, kuidas ta tööle hakkab, tahakski väga katsetada. Et mis lugu sellest siis tuleb.
MLM Kuidas see alguse tekst tekkis?
HH See tuli ennekõike läbi füüsilise tegevuse, kus mina sõtkun Mihklit nagu tainast platsil ringi. Esmalt huvitas meid see kuidas sellises füüsilises situatsioonis anda mingit sõnumit edasi. Kapriis on ka asjad, millest me peame loobuma. Meid huvitas kuidas anda edasi seda loobumist. Pildil, mida etendusse ei tulnud ja sel sõtkumisel on mõlemil teatud vabastav iseloom. Materjalist loobumine kui vabastav akt.
MI Ootuste, millest me kaugenema hakkame, tekitamine. Saata välja sõnum, mis tekitab ootusi. Ja kõik, mis peale seda tuleb hakkab seda ootust samm sammult murdma ja liigub diametraalselt kuhugi teise nurka välja.
MLM See stseen oli teatri tähistajaks. Sellega sai teater selles aegruumis kinnitatud.
HH Edasi toimub etenduse formaadist kaugenemine installatsiooni. Omavaheline kontakt sammhaaval kaob ja selle asemel me tegeleme ruumi perspektiivide loomisega.
MLM Te ka füüsiliselt kaugenesite publikusse lava tagumisse veerandisse, järjest vähem oli ka mul publikuna teiega kontakti. Mingil hetkel muutus see pea et ahistavaks. Mina kui publik olen teie poolt omapäi, maha jäetud. Alguses te kandsite hoolt, et mu tähelepanu saaks fookuse, aga mida aeg edasi seda rohkem pidin ma ise hakkama saama. Kuna see muutus oli suhteliselt järsk, siis seda ängistavam see mahajäetus oli.
HH Selle eksitamise tegime me, jah, väga teadlikult. Kui piltlikult see tükk kaheks jaotada siis etenduse esimene pool oli rütmistatum, nurgelisem, intensiivistatud hetkedega ja teine pool on muutus fluidumisse, sest su mõte ja kuidas sa seda ruumi näed hakkab igas suunas hargnema - vaataja fookusele pole antud kindlat suunda, fookuseid on paralleelselt rohkem kui mitu. See on Kapriisid II paratamatu ajaliin.
MLM See on siiski päris julge käik. Mitte kasutada oma enda presence’it intensiivsuse, vaataja tähelepanu ja kaasaolemise hoidmiseks. Tavaliselt mida aeg edasi seda rohkem sa pead etendajana pingutama, et hoida seda intensiivsust, sa ei saa laval väsida ja fookust kaotada. A jätta vaatajat poole pealt ripakile on ikka suht radikaalne käik.
MI See oli selge risk, mis me võtsime. Et kuskil kolmandiku peal täiesti ennast ära kahandada ja kaks kolmandikku jätta õhku - kohalolu kaob, tempo langeb jne. Me teadsime millega me arvestame.
MLM Kujutan ette, et kui on olemas etendusetegemisõpikud, siis nendes on tõenäoliselt Alert ! Ära kunagi nii tee!
HH See oli ülim uudishimu ka me endi jaoks, et kuidas see tööle hakkab. Ei anna alguses aega! Alguses ikka full on ! ajama ja siis kaod vaikselt ära.
MLM Rongaemaks.
MI Peale selle huvitas, mis juhtub kui juba muutuvate piltide tempoga on harjutud, intensiivsus on maksimum ja siis kukub see 5 korda aeglasemaks. Ja jääbki. Seisma.
MLM Seal juhtub midagi vaatajaga, sel vahealal oled etendusevaatajana lost. Et lõbuks jõuda selle näitusevaataja pilguni.
HH See vahepealne platvormitus oli meiegi jaoks väga huvitav.
MLM Üks tähelepanek veel. Tavaline teatriruum mängib horisontaaliga - inimesed on alla kahe meetri pikad, nendel on fookus, kompositsioonid on loodud selle mõõtkava põhjal. Kõrgemad objektid on kulissid kuskil tagapool ja kui saalil puudub sügavus mängid laiusega. Kapriisid II puhul on huvitav vertikaaliga mäng. Kohe täielikult, mitte dekoorina taustajõud. Esifookuses on vertikaalne kompositsioon põrandast fermide taha peidetud laeni.
HH Meie jaoks oli oluline tegeleda erinevate tasanditega. Laias laastus me jagasime kolmeks - põrandatasand, kesktasand (millele meie meelest pea kunagi tähelepanu ei pöörata) ja lae tasand. Kui see jaotus paika sai, siis saime aru, et ka laest, mis teatris on piiritletud fermiga, saab kõrgemale minna. Nendest kolmest vertikaaltasandist sai veel omakorda mitmeid. See oli meile oluline ja protsessi jooksul järjest olulisemaks muutus.
MI See oli meie poolne pühendus ruumile. Ja ka lubadus, millest me proovisime kinni hoida - pressitekstis tegime suht julge oletuse, et kui kael ei paindu, siis painutame ruumi ja vajadusel ka aega. See oli üks viis kuidas seda ruumi painutada. Anda osadele, mis muidu saavad tänamatult vähe tähelepanu lisatähendusi ja suunata vaatlema, et meie asukoht ruumis on kaa lõpmatult suhteline - lavaruum on kõikjal me ümber, mitte ainut põranda suunal silme-ees.
MLM See on ka hea ettepanek galeriiruumile, mis on ruum, kus vaatenurkadel on suurem vabadus, vaataja pole nummerdatud toolis kinni. Miks peaks seal ainult silmade kõrgusel olevat plaani arvestama. Seda vaatepunktitasandi nihutamist, tõstmist, kohtab liiga vähe. Eriti arvestades, et valge kuubi dekonstruktsiooniga on palju kauem tegeletud. Selles kontekstis on tasapinnad kuidagi vähe tähelepanu saanud. Te viitasite väga kenasti alternatiivile, kuidas installatsiooni saaks vaadelda, kuidas sellest saab mõelda. Näiteks tänu publikutribüünile tekkis mul võimalus näha ruumiinstallatsiooni täiesti uudse nurga alt. Ma sain seda installatsiooni imeliku distantsi pealt vaadelda. Vertikaalsuse mängutoomine oli minu jaoks väga põnev.
MI Esimesena tuleb mulle Duchamp meelde. Ta küll ei muutnud vaataja tasapinda, aga mingil sürrealistide näitusel ta täitis ruumi lae söega. Teose nimi oli vist 20 tonni sütt. Tema suurejooneline alandlikkus kui küsimuse peale Wtf teistel on pildid vaikselt seinas ja sul on terve lagi söekottidega kaetud vastas Duchamp, et võtsin selle ruumi, mida keegi ei tahtnud. 20 tonni sütt, mis ähvardavalt kõrgub inimeste peade kohal. Muidugi, neid küsimusi on küsitud, aga ega inimest eriti tihti galeriikontekstis ei liigutata.
HH Ilmselt on see perfect point of view, mis määrab. See horisont mis laotub silmade kõrgusel me ees. Teatris ma saan aru - lavaauk on selline, see on määratletud. Kui sa sinna ei näe siis sa ei näegi midagi. Et sa näitusel saad ringi kõndida ja valida, annab selleks väga suure potensiaali. Me lihtsalt juhtisime tähelepanu sellele.
MI Sellest tunnisest vestlusest tuleb välja, et kõik me eesmärgid - pakkuda vaatenurkade paljusust, ajaliini ja vormiga mängimine - on selgelt välja tulnud ja loetavad. Seekord Kapriisid võibolla tähendab, et me valisime selged küsimused ja ainult nendega tegelesimegi.
MLM Konkreetsed kapriisid.
HH Spetsiifilised kapriisid.
PS. Mihkli ajatelje murele lisa: Isaac Kaplan kirjutas Artsy’s artikli “How Long Do You Need to Look at a Work of Art to Get It?”
https://www.artsy.net/artsyeditorial3474
Foto: Henri Hütt
