MAIKE meets RIINA meets MUTIONU meets SKAALA SURM
Maike Lond

Tegelased:
M - Maike Lond Malmborg
R - Riina Maidre
Tiina - Tiina Tauraite
Inga - Inga Salurand
Flo - Flo Kasearu
Nero - Nero Urke

M - mäletad, Tiina ütles kunagi peale PostUgandat, et sa oled sotsiaalne sukelduja. See selleks, see oli kommentaar ühele stseenile, aga nüüd on minu kord öelda, et sa oled sotsiaalne sukelduja. Hoopis teises kontekstis küll. Nimelt, tundub mulle täiesti uskumatu, et sa julged iga kord täiesti uute inimestega koostööd alustada. Minu jaoks on see täiesti hirmuäratav, aga sina… kõrvalt vaadates… kohe niimoodi... julgelt...

R - …võtan uue trupi...

M - … võtad uue trupi.

R - või – võtke mind truppi.

M - ma ei saa aru, kuidas sa seda teed. Igapäevaselt sa ei mõju tohutu sotsiaalse sukeldujana.

R - eijah, ahah.

M - aga kas sa oled seda ise tähele pannud – mina, Amsterdam, Inga, Flo, Nero ...?

R - loominguline töö koos uue inimesega, päris mõnus muster – kuulutan selle enda omaks küll, jah. Kokkulepe on kokkulepe. Mulle meeldib kui kokkulepe peab. Kokkulepe ei tähenda, et meil on üks arusaam. Võime leppida kokku ka näiteks selles, et ei ole kasulik olla teineteise vastu agressiivne, isegi kui lahkarvamused on võimsad. Kokkulepe on stardipauk ühe pikemat sorti distantsi läbimiseks ja teater on tiimitöö, niiet vastutuse võtmine, uute armumiste ees, on see sadomasohhistlik nauding, mida ma endale võtta tahan, ja võtangi.

M - miks see üllatab mind, on sellepärast, et ma takerdun ise pidevalt nendesse kokkulepetesse. No hea küll, lepime kokku, aga kas me räägime ühte keelt, seda on palju loota. Ja sinu puhul ongi huvitav, et vaatamata sellele, sa julged nii teha. Ma mõtlen, et peab olema midagi, mis sind huvitab selles vastuolus, selles, et te ei räägi ilmtingimata kaas-loojaga ühist keelt. Kas sind huvitab selle uue keele leiutamine? Kas sulle meeldib see challenge?

R - ma ei keskendu uue inimesega ühise keele leidmise peale - no seda nii kergelt ei tulegi. Aga uus “klassikaaslane” on kohutavalt huvitav! Ja huvitav on ta veel sellepärast, et ma ei saagi ka alati kohe aru, et kes on mis, satun vaimustusse ning see tõukab mind protsessi alguses ja käigus tohutu hoovusena edasi. Ma üritan fokusseeruda tugevustele, ja nõrkustega üldse mitte emotsionaalselt diilida.

M – hahaa.

R - ma eeldan, et liikluses osalevad autojuhid oskavad sõita – koos, eraldi, kiiresti, normaalselt, paindlikult, efektiivselt...

M - sõidavad üksteisele sisse täiega.

R - mentaalselt ju natuke võib. Igas inimeses peab mingi tugevus ka olema, et osata teisi veidi provotseerida ja raputada. Aga targem on, kui teha seda enam-vähem targalt. Ja siis peab muidugi ka ära kannatama, kui seda sulle tehakse. Ega koostöö ei tähenda üksteise mõistmist ega ühte keelt, see tähendab ideaaljuhul pigem ühes suunas vaatamist ja sõitmist. Me lähme koos, teine läheb veidi ees või mina taga, võtame vahepeal ka hääletajaid peale, sõidame eri teid pidi, aga siiski kokkulepitud suunas. Selline liiklus.

M - ja sulle meeldib see?

R - misasi?

M - erinevatega kõrvuti käia.

R - ma pole eriline ligimese armastaja… Kas tüdida iseendast või tüdida teistest, ma ei tea, kas neil kahel asjal ongi nii suur vahe.

M - mina mõtlesin, et äkki see on sellepärast, et sa tahad, et asjad oleksid võimalikult ebamugavad.

R - et võimalikult raske oleks?

M - ei mitte raske, ebamugav.

R - et ei teaks, kas esietenduseni ikka vastu peame, või? Aga ma ei vali endaga koos töötama ju maniakke ega tee seeläbi dokumentaalset teatrit.

M - ei, mitte seda. See ’uus’ on lihtsalt minu jaoks nii ebamugav. Need on sammud, mida mina isiklikult väga raskelt võtan.

R - ma ei saa vist aru.

M - no teeme sinuga siis konkreetse näite ka. Kuidas sa Nero leidsid?

R - helistasin talle ja küsisin, mis riigis mis linnas ta on, et saada kokku.

M - ilma igasuguse sissejuhatuseta?

R - no niipalju ütlesin, et juhul, kui ta on Tallinnas, Tartusse ma poleks sõitnud. Ja siis ta vastus sobis: et kui oled autoga, tule läbi, ma siin Arsises põletan savi, varsti tuleb ahjust välja, tule enne seda. Ma ütlesin, et olengi seal kandis, et võin tulla kohvik Pärnusse küll.

M - ja sa usaldad sellist olukorda?

R - täiega. Mulle meeldiks mõelda, et mul on hea tunnetus, meile kõigile ju meeldiks arvata, et meil on hea tunnetus. Maybe, maybe not. Seda ei saa kunagi kontrollida. Aga oma satelliiti ja kanaleid ikka usaldan, jah.

M - ja teades sinu eelmisi tööprotsesse, siis tavaliselt on esimene samm sinu samm.

R - on küll jah.

M - oled ikka sukelduja küll. Või on see autismi erivorm?

R - mõnikord arutad kolleegiga teksti ja saad totaalselt erinevalt aru, närvi ajab. Teinekord otsid nööbile õiget tooni niiti ja valid vabalt ca 500 tooni seest ühe, mõlemi meelest, selle absoluutselt õige tooni! See ongi äge, saad aru – ei saa aru, saad kohe aru, või saad veidi hiljem aru. Kui on raske, siis miks peaks kerge olema. Aga võimalus tabada ühist pakku – on täiesti olemas.

M - nii nagu sa ei armasta ühte inimest rohkem kui teisi..., kas sind siis huvitab erinevate kvaliteetide montaaž?

R - mis see kvaliteet on?

M - ee, noo, näiteks kõrvutad midagi, mis põhineb emotsioonil, struktureeritud tekstivormiga.

R - ruum, aeg, mõte, heli, kehasoojus, inimesed kui materjal – seda ei planeeri mina üksi, mida ja millega kõrvuti panna.

M - jah, aga sa ei ole üldse ortodoksne ühe kvaliteedi teistest paremaks pidamisel. Sa võid keskenduda ühes osas ainult vormile ja siis teises osas vastupidi visata selle vormi ära ja võtta hoopis uue kvaliteedi käsile, mille sa võrdväärsena poodiumile paned. Sa võid oma monoloogi 15 mintsa pärast täiesti kõrvale visata, unustada selle ära, ja panna spotlighti mingi muu asja peale, mis on sinu jaoks täpselt sama väärtuslik. Mulle tundub, et sa ei kohtle üht kvaliteeti teistest pühamana.

R - ma pole ortodoksne, aga ma pole ka ususalgaja. Kahjuks, proovisaalis, seal ei tule enam alati meelde, mida ma pidasin pühaks või mida ihaldusväärseks, protsessi käigus on kalduvus kogu potentsiaalne mitmekesisus ikka kahetsusväärselt pidevalt ära unustada. Ma unustan, et oli soov erinevaid võimalusi kasutada, vältimatult olen armunud omadesse käikudesse, oma mustritesse, oma usku. Aga see usk, minu puhul, ei ole nii ultimatiivne ja agressiivne.

M - kas see annab ka sulle enesekindlust, et mingid asjad korduvad? Mulle isiklikult meeldivad kordumised.

R - sul tööprotsessid korduvad?

M - ei, sul! Need töömustrid – et isegi järjekordse autistliku telefonikõne puhul, usaldad seda käiku, teadmata, mida see endaga pikemas perspektiivis kaasa toob...

R - ega mul vaba valikut ei ole – kogu mu eelnenud elu ja mälestused ja valikud ja kogemused loovad praegust mind ja minu praegust hetke. Ja kui ma ei saagi kohe aru, et mis värk on, kus ja miks ma olen, siis muidugi on ehmatus suur – aga ehmatus on emotsioon, see läheb mööda!

M - aga kuidas siin te rollid jaotuvad – kes on lavastaja ja kes seletab kellele, et mida ta tahab?

R- no kui sa nüüd juba niimoodi minu käest küsid, haa, siis tavaliselt minul on nii – et kõik, kes ühes töös osalevad, võivad teha paljut, aga loomusest olenevalt sõltub kes mida tahab vedada, mille eest vastutada või võidelda. Või mis on kellegi tugevus, mida oleks ühiseks hüvanguks kasulik rakendada. Kui keegi väga tugevalt vedama hakkab, siis on tal selleks oma äratundmine, põhjus ja vajadus. Aga siiski, siiski, igaüks saab alati mõjutada seda positsiooni, mis rolli ta töögrupis asetub. Ei ole hea mõte kaaslaste sisse ära lahustuda, aga veel hullem on kogu kõlakoda iseenda peale üles ehitada.

M - hea point. Ja siis on veel materjali enda võim, mis omakorda dikteerib tegijate otsuseid ja valikuid. Ma arvan, et asjad, mis ma loon, neid tuleb kuulata ja vaadata natuke teistmoodi. Mitte alati iseennast peale suruda. Asjad nõuavad oma ruumi. Stseenid nõuavad oma aja. Vahel nõuavad nad liiga palju aega – minu loogika ütleb, et see on liiga pikk, aga kui stseen, materjal, rütm nõuab, siis pole sinna midagi teha. Ma pean alla andma. Ja see on kift mu meelest. Et teatrit tehes on mingi muu võim, mitte ainult minu, tegija, võim.

R - kas me siis aastaid tagasi eksisime selle vastu või?

M - ei eksinud. Ma lihtsalt usaldan seda praegu veel rohkem. Alguses juhtusid need asjad rohkem kogemata.

R - esimesed asjad juhtusid, jah, rohkem kogemata, nüüd juhtuvad meelega.

Meie vestlus toimus enne “Skaala Surma” esietendust Kanuti Gildi SAALis, 21. aprillil 2016.

Seotud postitused

Etenduskunstide magasin 2022

Heneliis Notton

"Ei ühtegi sõna"

Kaspar Aus

Kellele on kasulik, et sa kardad?

Hanna Selgis

MADE IN ESTONIA MARATON – sõna ja vormi harmoonia

Marta Vunš

Avalik kiri Magasini toimetajalt

Kaja Kann

Today I woke up and the day was gone

Alissa Šnaider

Veel kord Mariast

Ilmar Branno

kontakt

Henri Hütt

KRIITIKA LAVASTUSELE, MIDA POLE OLNUD NO00

Henri Hütt

KRIITIKA LAVASTUSELE, MIDA POLE OLNUD NO00

Maarja Kalmre

“NOH, MITTE MIDAGI EI JUHTUNUD. AGA ARMASTAN SIND” Teater NO99 viimane teos nr 0

Epp Kubu

MA EI TAHA OLLA PORGANDIKUNINGAS

Kaja Kann

2 Reality

Olga Tsvetkova

Kunstniku ootused produtsendile ning produtsendi ootused kunstnikule


SEANSS SULATUSAHJUS

Epp Kubu